Kadunud aja meri/12 kummalist palverändurit

G. G. Marquezi novellikogumik „Kadunud aja meri“ sisaldab muuhulgas sellist lugu nagu „Väga pikkade tiibadega väga vana mees“, mis oli üldse esimene Marquezi jutustus, mida ma kauges minevikus lugesin ja mis tekitaski minus lähema huvi autori ülejäänud loomingu suhtes. Ehk siis lugu päris algusest. Lühilugudest jäi see endiselt mu lemmikuks. Kuigi pea iga novell on pärl omaette, pikemalt polegi mõtet sellest kirjutada. Sama võib öelda raamatu „12 kummalist palverändurit“ kohta kuigi lugude tonaalsus on veidi erinev, on tegu sellegipoolest väga silmapaistvate ja erilise õhustikuga juttudega. Marquezi lugemine on kindla peale minek, mina pole kunagi pettuma pidanud.

Jumala naine jäeti meelega Piiblist välja? - Elu24 : Kurioosum

Jumala naine jäeti meelega Piiblist välja? - Elu24 : Kurioosum

Armastus koolera ajal

Raamat, mis läbib peategelaste elu noorusest kõrge vanuseni. Läbivaks teemaks armastus ja võitlus selle nimel (mehe vaatevinklist lähtudes). Kui on hästi kirjutatud, siis on raamatuid, mis läbivad terve inimese elu väga huvitav lugeda, Marquezi „Sada aastat üksildust“ on selles suhtes absoluutne tipp, seal muidugi jõuab mitu põlvkonda sündida ja surra. Siiski jääb „Armastus koolera ajal “ lihtsalt hea romaani tasandile, Marquezi loomingust on paremaid palasid päris mitmeid, näiteks „Armastusest ja teistest deemonitest“. Kindlasti ei saa aga öelda, et lugemisele kulunud aeg (mis on kõige piiratum ja olulisem ressurss üldse) oleks raisatud. Ütleme siis nii, et võrdlusbaas sama autori puhul on väga kõrge ja ka Marquesil endal on seda raske ületada. Meeldejääv teos ka.

Patriarhi sügis

Selle raamatu puhul on keeruline midagi sisukat ja tabavat öelda. Lugu räägib ühest Ladina-Ameerika diktaatorist ja tema vanaduspõlvest, mis kestab terve igaviku, igal juhul väga kaua. Tegu ei ole diktatuuri toimimise mehhanismide käsitlemisega, pigem vaadeldakse psühholoogilisest aspektist presidendi isikut. Samas ei ole tegu ka mingi psühhoanalüüsiga. Tehnilise poole pealt katsetab autor stiilivõtetega, mis pidavat iseloomustama James Joyce’i loomingut (ei tea, ei ole Joyce’i lugenud). Hiidpikad, vahel lehekülgi vältavad laused on vist mõeldud andma edasi vahetut tunnetust toimuvast. Iseenesest on see kõrvaline detail ja vähemalt mulle tundub, et teose sisule see märgatavalt juurde ei anna (ega ka vastupidi mitte). Samas jääb kogu teos siiski pisut (taotluslikult?) häguseks. Aga mulle täitsa meeldis, õhustik, milles tegevus toimus, oli meeldejääv.