Ebastabiilsuse ohtudest

Kui vaadata mõningaid viimase aja pöördelisemaid sündmusi, siis märksõnaks võiks nimetada ebastabiilsust. Lõhestatud ühiskondades on raske juurutada demokraatlikke protseduure ja seetõttu on oht ebastabiilsuse eskaleerumiseks märkimisväärne. Muidugi ka sumbunud tiik on ohtlik, kus miskit ei toimu, aga toimumisega vähemalt sama oluline on kuidas asjad toimuvad. Et muutustest ka mingit kasu ei oleks ja muutuste iseloom püsiv oleks.

Nii näiteks sobib Tai väga hästi sellise ühiskonna näiteks kus suured grupid ei suuda reeglites kokku leppida ning seetõttu valitseb pidev ebastabiilsus. Thaksin Sinawatra toetatud/meelse valitsuse kõrvaldamine pikka aega kestnud protestide tõttu mõned kuud tagasi ei ole olukorda muutnud, nüüd on ainult protestijad teised (Thaksini pooldajad) ehk kui vaadata protestijate sümbolvärve siis kollast kandvad protestijad on asendunud punast kandvatega. Ukrainas on küll olukord rahumeelne, ent lõhed samuti sügavad ning riigi toimimine halvatud.

Kirjutan sellest eelkõige seepärast, et analoogne võib olla Gruusia tulevik, kui Šaakasvili peaks tagasi astuma või toimuma riigipööre (nagu toimus Madagaskaril, kuigi ka sealsel presidendil oli märkimisväärne toetajaskond ja selle sündmuse mõjud võivad eriti Aafrikale kurvad olla, aga see on teine lugu). Gruusia demokraatliku tulevik seisukohalt on võtmetähtsusega, kas võimul ja opositsioonil õnnestub vastuolude lahendamise meetodites kokku leppida või mitte. Tänavapoliitika külvab ainult kaost ja see on otseses Vene huvides, isegi kui opositsioon ei ole Vene meelne. Ehk siis minu arvates võiks Gruusia opositsioon märksa vaoshoitumalt käituda ja käia välja konkreetsed ettepanekud, mis oleks mõistlikud ja teostatavad, seni on ainus nõue, et Šaakasvili peaks tagasi astuma, aga selliste nõudmistega lahmimine ei too head tulemust. Ehk siis kui üks pool nõuab teise mängust lahkumist ei ole teisel poolel tõenäoliselt mingit motivatsiooni ka protesteerijaid taluda, veel vähem nendega läbi rääkida.

Aru tuleb saada ka sellest, et Gruusia on siiski äärmiselt korporatiivne-korruptiivne ühiskond, mille järsk muutmine ei saagi konsensuslikku poolehoidu leida. Selles kontekstis on ka loogiline, et suur osa opositsioonist on presidendi endised liitlased. Ja kui revolutsioon algab suurte ootustega, nagu „Rooside revolutsiooni“ puhul oli, on pettumus paratamatu, sest reaalsus on olemas lootustest-ootustest hoolimata. Igaljuhul jääb üle loota, et opositsioon aru pähe võtab (mida kahjuks ei paista) ja olukord normaliseerub. Mina ei näe hetkel kedagi, kes Šaakasvilist paremini Gruusiat juhtida suudaks.