Kuidas seletada pilte surnud jänesele?

Kui ma algul arvasin, et tegu on konkurentsitult kõige mõttetuma etendusega, mida ma oma elu jooksul näinud olen, siis lõpupoole pilt paranes pisut, aga mõttetuimaks jääb see näidend minu nähtuist ikkagi. "Sotsiaalkriitilises teatris" puudus minu arust nii sotsiaalsus, kriitilisus kui ka teater. Mingid suvalised jobud laval, kes juhtumisi on näitlejad, et tee veel 2,5 tundi väldanud piinlikust taidlemisest etendust ega see, et sündmus leiab aset teatrisaalis sellest veel teatrit. Igaljuhul keegi ei kaota midagi kui seda mõttetust ei näe. See et videotehnika teatris on minu arust liigne modernism, sellest pole totaalse sisupuuduse kõrval põhjust rääkida. Ehk siis tõestus sellele mida niigi oli arvata - kui Eestis üritatakse ühiskondlikel teemadel kriitilises võtmes mingit kunsti teha, on tulemuseks mõttetu bullshit.

Ebastabiilsuse ohtudest

Kui vaadata mõningaid viimase aja pöördelisemaid sündmusi, siis märksõnaks võiks nimetada ebastabiilsust. Lõhestatud ühiskondades on raske juurutada demokraatlikke protseduure ja seetõttu on oht ebastabiilsuse eskaleerumiseks märkimisväärne. Muidugi ka sumbunud tiik on ohtlik, kus miskit ei toimu, aga toimumisega vähemalt sama oluline on kuidas asjad toimuvad. Et muutustest ka mingit kasu ei oleks ja muutuste iseloom püsiv oleks.

Nii näiteks sobib Tai väga hästi sellise ühiskonna näiteks kus suured grupid ei suuda reeglites kokku leppida ning seetõttu valitseb pidev ebastabiilsus. Thaksin Sinawatra toetatud/meelse valitsuse kõrvaldamine pikka aega kestnud protestide tõttu mõned kuud tagasi ei ole olukorda muutnud, nüüd on ainult protestijad teised (Thaksini pooldajad) ehk kui vaadata protestijate sümbolvärve siis kollast kandvad protestijad on asendunud punast kandvatega. Ukrainas on küll olukord rahumeelne, ent lõhed samuti sügavad ning riigi toimimine halvatud.

Kirjutan sellest eelkõige seepärast, et analoogne võib olla Gruusia tulevik, kui Šaakasvili peaks tagasi astuma või toimuma riigipööre (nagu toimus Madagaskaril, kuigi ka sealsel presidendil oli märkimisväärne toetajaskond ja selle sündmuse mõjud võivad eriti Aafrikale kurvad olla, aga see on teine lugu). Gruusia demokraatliku tulevik seisukohalt on võtmetähtsusega, kas võimul ja opositsioonil õnnestub vastuolude lahendamise meetodites kokku leppida või mitte. Tänavapoliitika külvab ainult kaost ja see on otseses Vene huvides, isegi kui opositsioon ei ole Vene meelne. Ehk siis minu arvates võiks Gruusia opositsioon märksa vaoshoitumalt käituda ja käia välja konkreetsed ettepanekud, mis oleks mõistlikud ja teostatavad, seni on ainus nõue, et Šaakasvili peaks tagasi astuma, aga selliste nõudmistega lahmimine ei too head tulemust. Ehk siis kui üks pool nõuab teise mängust lahkumist ei ole teisel poolel tõenäoliselt mingit motivatsiooni ka protesteerijaid taluda, veel vähem nendega läbi rääkida.

Aru tuleb saada ka sellest, et Gruusia on siiski äärmiselt korporatiivne-korruptiivne ühiskond, mille järsk muutmine ei saagi konsensuslikku poolehoidu leida. Selles kontekstis on ka loogiline, et suur osa opositsioonist on presidendi endised liitlased. Ja kui revolutsioon algab suurte ootustega, nagu „Rooside revolutsiooni“ puhul oli, on pettumus paratamatu, sest reaalsus on olemas lootustest-ootustest hoolimata. Igaljuhul jääb üle loota, et opositsioon aru pähe võtab (mida kahjuks ei paista) ja olukord normaliseerub. Mina ei näe hetkel kedagi, kes Šaakasvilist paremini Gruusiat juhtida suudaks.

Ohvrit mängides

Sai vaadatud siis sellenimelist etendust. Veidi omapärane ja hakitud, kuid täiesti vaadatav etendus. Väga suurest elamusest rääkida ei saaks aga mitte soovitada ka ei söeandaks, et selline 4-. On nii halvemaid kui paremaid. Üldiselt ma ei saa aru, miks peab teatris kasutama videotehnikat ja ekraani...selles suhtes ma olen väga konservatiivne. Paraku on ka püüded luua suurt kunsti või eksistentsiaalseid probleeme kujutada tihti üsna hädiseks jäänud. Mulle kohati piinlikukski. Ent üldiselt Eesti teatrit ei kritiseeriks väga, on ka superheal tasemel etendusi lnud ja ilmselt tuleb neid veelgi.

Õhtumaa mõtte loojad

Autor on kogunud teosesse valiku tähelepanuväärsetest kristlikest mõtlejatest, kelle panus teoloogilise mõtte arengusse on jätnud oma jälje. Loomulikult on ka märkimisväärne hulk neid, kes raamatusse ei pääsenud, kuid olulisemad isikud on hõlmatud ja lisaks veel neidki, keda kooli-tasemel ajalootundides ei käsitleta. Ka lood nimetatud inimestest on huvitavad lugeda, samas informatiivsed ja kasulikud. Raamat pakub võimalust jälgida, mis teemadel ja mis ajastutel on vaieldud, kuidas argumenteeritud ja millistele otsustele jõutud. Ka seda tuleb ette, et kunagised valeõpetused hiljem taas ausse tõusevad ja vastupidi. Kohati kummalinegi, milliste tänapäeval suht tühisena tunduvate küsimuste üle on tõsiselt tülitsetud, samas kui teatud olulised teemad kerkivad alles ajateljel kaasajale lähenedes.

Kristlik mõttelugu on kahtlemata mõjutanud ka mõtlemist laiemalt, Lääne tsivilisatsiooni tervikuna ja just seetõttu on ka nimetatud raamat igati asjakohane ning õnneks ka huvitav lugemismaterjal. Ülevaade küll, ent siiski sisutihe – alati saab muidugi rohkem, kuid kel näiteks Augustinuse, Abelardi või kelle iganes loomingu kohta suurem huvi saab ju alati algallikat ennast lugeda. Ni elulugude kui mõtte seisukohast on aga „Õhtumaa mõtte loojad“ igati hea ja soovitatav lugemine.

Indiaanlased

Üsna ülevaatlik raamat Põhja-Ameerika indiaanlastest, nende hõimudest, kommetest, uskumustest. Haare on lai, ent nagu selliste raamatute puhul tavaline (tegu on ikkagi ülevaatega) üsna pinnapealne. Kujunduslikult muidugi hästi õnnestunud ja inimesele, kes indiaanlastest ainult nime kuulnud, küllap ka informatiivne…üht-teist ikka teada saab.

Omaette teema, et eestikeelsena polegi eriti rohkem tõsiseltvõetavaid raamatuid Põhja-Ameerika indiaanlastest (just põhja, sest Kesk- ja Lõuna-Ameerika indiaanlaste kohta on märkimisväärselt rohkem kirjandust ka eestikeelsena saadaval, ja ilmselt ka ilmunud. Asteegid, inkad, maiad, olmeegid jt rahvad on kasvõi oma ehitiste poolest väga tuntud ja ka nende kombestikust rohkem kirjutatud. Põhjas elanud indiaanlasi on ses mõttes madalamaks kultuuriks peetud, et erilisi arhitektuurilisi tippsaavutusi pole ja elati märksa tagasihoidlikemates tingimustes.) ilmunud. Ometi on ka põhjas olevate hõimude kultuuripärand äärmiselt põnev. Kindlasti oleks aga ka eesti keeles vaja põhjalikku raamatut indiaanlaste hõimudest, ajaloost, kunstist, kultuurist, religioonist jne. Selleks, et tavalugejal tekiks võimalus teadmislünk likvideerida ja saada sügavamalt aimu nimetatud teemast. Põliskultuuride („pärismaalaste“) teema ei ole just lugejaedu poolest bestselleritega konkureeriv, kuid õnneks üht-teist siiski ka Eesti turul leidub. Ülevaateks sobib alguseks kasvõi seesama raamat, ehkki on üsna faktikeskne ja seega pakub eelkõige mõningaid teadmisi, mitte niivõrd lugemiselamust.