Haldusreformi järgsed omavalitsused on saanud uued
volikogud. Jagan mõningaid mõtteid/järeldusi, mis seoses sellega silma hakkasid
ja olulised tundusid.
·
Tallinnas valimisliiduga katsetamine ei ole
tulemuslik. Tõsi, paljudes omavalitsustes tegid valimisliidud hea tulemuse,
kuid see võib väga hästi ka olla haldusreformiga kaasnev mullistus, kus
eelistati nö „rohkem omasid“. Traditsiooniliselt on suuremates omavalitsuses
erakonnad tugevamad ja küllap aja jooksul ka praegused kogukonnaliidrid
erakonnastuvad. Mistõttu 4 aasta pärast julgeks ennustada valimisliitude
häältesaagi kahanemist. Tallinnas aga pole edu valimisliite juba pikka aega
saatnud.
·
Savisaar on hoolimata isikumandaadist selgelt
eilne päev. Eelmiste valimiste 40 000 häält ei kandunud üle neile
valimistele, nagu ilmselt Tegusa Tallinna loojad lootsid ja uskusid. Samas on
Savisaar hoolimata peibutusefekti kaotamisest säilitanud oma peletusefekti. Tegusa
Tallinna puhul oleks ilmselt tulemus ilma Savisaareta olnud parem, mis omakorda
oleks mõjunud negatiivselt IRLi ja Reformierakonna tulemusele. Mingit uut
erakonda selle seltskonna baasilt ei sünni, see jääb heal juhul ühe pensionäri
helesiniseks unistuseks. Tõenäoliselt talle viimased valimised.
·
Vene kogukond eelistab selgelt tugevat liidrit.
4 aasta tagusest Savisaarest, kel roos hambus ja kes hoogsalt Venuse juures
naisi lantis pole just palju järel. Ja liidri taha joondumine tundub vene
kogukonda eestlastest tunduvalt rohkem iseloomustavat. Ja juht olgu selge alfa.
Kõlvarti imago vastab karjajuhi omale aga väga hästi. Rääkimata tema selja taga
olevast Keskerakonna administratiivsest suutlikkusest kampaaniat hallata ja
läbi viia. Savisaare rolliks jäid mõnede andunud austajate hääled, aga põhimass
on läinud.
·
Ka tundmatule kandidaadile saab hea kampaania ja
tugeva organisatoorse toega hea tulemuse teha. EKRE tulemus oli küll
reitingutest kehvem, ent mitte sugugi nii lootusetu kui nimekirju lugedes oleks
võinud arvata. IRLile jäädi napilt, ent siiski kindlalt alla, mis tegelikult
oli ootuspärane. Jutud IRLi surmast on olnud meediahaip või soovmõtlemine.
Tallinna suurim üllatus oli mulle Reformierakonna tugev tulemus ja ka EKRE
künniseületus, teised esinesid ootuspäraselt.
·
Ministrid said oma positsiooni arvestades üsna
lahja tulemuse, olles küll ringkondade eesotsas, ent mitte domineerides. Seda
võib tõlgendada kui märki väljate teadlikkusest. Ei tule ju ükski minister
linnapeaks, veelvähem volikogusse tiksuma. Kui just isu poliitika tegemisest
täis ei ole. Ministri vaates on kandideerimine riskikoht, sest kehv häältesaak
püstitab õigustatud küsimuse tema legitiimsusest valitsuse liikmena. Kuigi
olemuslikult pole KOV ja riigivalitsemine seotud, on kampaania mõistes
läbipõimitus ilmselge. Targal ministril oleks mõistlik KOV valimisi vältida,
seda enam, et tegu on ilmselge peibutuspardiga (riigikogu liige võib erinevalt
ministrist kahel toolil istuda).
·
Valimisaktiivsus oli piinlikult madalavõitu.
Ühelt poolt võib seda seletada ühinemiste keerise identiteediotsingutega, samas
oli see madal ka Tallinnas, mistõttu ilmselt ei pea see teooria paika. Seda
enam, et ühinemine oleks pidanud pigem mobiliseerima oma kodukoha esindajat
valima. Pigem on puudus fookusest, pikk eelvalimise periood muudab valimised ja
kampaania suureks müraks, kus ei ole selgelt tajutavat otsustushetke, et nüüd
on kampaania läbi ja tuleb teha valik. Ma ise olen kogu aeg olnud kohustuslike
valimiste pooldaja, ent ilmselt on ka teisi vahendeid valijate aktiveerimiseks.
·
Põhimõttelisem küsimus on valimisagitatsioonist,
mis teadupoolest on valimispäeval keelatud. Samas neljandik valijaid, kes
eelhääletas, said kampaaniat selle kõige aktiivsemas vormis. Siin oleks vaja
miskit välja mõelda. Ka e-hääletus vajaks ilmselt reformi, et seda oleks ka
valimispäeval võimalik teha. Ehk siis laual on teemasid, kuidas edasi.
·
2019 riigikogu valimisi silmas pidades näitab
trend pigem pildi konsolideerumist. Vabaerakonna otsus valimistel mitte osaleda
oli ilmselt fataalne viga. Lisaks pole neil koondavat ideed ega tugevat
organisatsiooni. Mistõttu nende kadumine on üsna kindel (seda ma ennustasin
juba pärast viimaseid Riigikogu valimisi). IRL-i seis on lootustandev, eriti
kui ka EKRE ei suuda laialdasemalt kaasata uusi nägusid, mis jätab nende baasi
kitsaks. Baasi laiendamine aga võib sisaldada ka EKRE-le eksistentsiaalset
ohtu, kuna ilmselt see mingis võtmes viiks peavoolustumise ning oma reljeefse
näo hägustumiseni. Kui just ei teki nö suurt konflikti, mis EKRE toetust kütaks.
Samas EKRE on üsna kindlalt olemas ka pärast 2019 Riigikogu valimisi ning seal
ka esindatud, küsimus on mandaatide arvus. Rohelised olid päris aktiivsed aga
sisu ja valijate usk neisse ei jõudnud PR-le järele. Ehk siis nende lootused on
pigem kasinad, kuigi mitte päris lootusetud. Keskerakond jääb ilmselt ühtseks,
erakonnsisesed võimukeskused ilmselt jagunevad ümber. Savisaare case näitas selgelt,
et puhta vene erakonna teke on pigem ebatõenäoline. Reformi ja sotside kohta ei
oskagi prognoosida, ilmselt neil lootus teha oma tavapärane tulemus ning neid
eksistentsiaalsed väljakutsed eriti ei ohusta. Va juhul kui Tallinnas kordub
Keskerakonna ja sotside koalitsioon, mis võib kaasa tuua märkimisväärse
valijate drifti Keskerakonna rüppe. Seda on 7-8 aastat tagasi juba nähtud.
Postitused
