Muljeid HÕFFist

HÕFF 10. juubelihooaeg on selleks korraks läbi, aga aasta pärast on põhjust taas Haapsallu sõita. Mulle endale oli see järjekorras kolmas festivalikülastus ning igal aastal on omajagu pärle, mida võimendab festvaliõhustik. Tõsiselt hollywoodlikku õudust sellelt festivalilt ei leia, see olgu kohe ära öeldud, kui kellelgi selline eksiarvamus peaks olema – kui siis mõnes üksikus filmis.Õudusfilmi žanri kohatine teisenemine komöödiaks iseenesest ei ole sugugi tervitatav trend, kuigi tuleb tunnistada, et eri žanrite miksimine annab tavaliselt pigem hea tulemuse, aga no stiilipuhast ja samas üllatavat ja puhast hard-core horrorit tahaks ju ka :).

 

 

Eilne kuuest filmist koosnenud päev pakkus nii kinnitust, et Eesti õudusfilmimaastikul on tulevikulootust – hullemaks ikka ei saa kuna eriti miskit ju hetkel nagu polegi ning „Rauapuudus” oli kodumaistest filmidest tõeline üllatus (positiivses võtmes). Üheks positiivseks küljeks on ka see, et näeb filme sellistest toredatest riikidest nagu Vietnam ja Mehhiko. Viimase puhul oli tõeline maiuspala kaheksast lühifilmist koosnev „Barbaarne Mehhiko” - minu suureks rõõmuks oli kasutatud ka mütoloogilist materjali ning tulemuseks igati köitvad minilood. „Wyrmwood – Surnute tee” tõi uudse vaatenurga Austraaliast zombidele. Tõsiasi, et zompsterite hingeõhk on kasutatav kütusena, annab filmile ka mõnusa öko-alatooni. Hispaaniast tuli seekord üks päris huvitav krimilugu, millel küll õuduse või fantaasiaga vähe pistmist, ent mis sellegipoolest oli huvitav ja programiga haakuv. 

Kindlasti jäid piiratud ajaressursside tõttu ka mitmed pärlid vaatamata, aga ega kogu maailma filmitoodangut jõuagi ära vaadata :)