Mõeldud-kirjutatud.
Panen lühidalt kirja oma mõtted seoses kohe-kohe lõpusirgele
jõudvate valimistega. Puht statistiliselt vaadatuna on valik
keeruline – valida on väga paljude vahel (mõned küll miskipärast
kurdavad vastupidist), minu ringkonnas konkreetselt 66 erinevat
inimest. Valiku tegemisel on minu loogika olnud alati lihtne ja
eeskätt kahest asjaolust lähtuv. Esiteks erakonna programm, mis
laias vaates hõlmab nii seni tehtut kui plaane järgmiseks 4-ks või
rohkemaks aastaks. Võib koondada ka nime alla maailmavaade või
ideoloogia, millele programm ja ajalugu annavad konkreetsema näo.
Teine pool on inimesed, ehk siis koondnimetus meeskond – need kes
seda ideoloogiat kannavad ja plaanid ellu peavad viima. Seega
üksikkandidaadid on minu jaoks a priori välistatud (igadel
valimistel). Koostöövõime puudumine ja võimaliku „vaba
radikaali” staatus valituks osutudes ei ole just väga ahvatlev
perspektiiv. Tõsiseltvõetavaid erakondi on ootamatult lausa 6
(ehkki ma julgen ennustada, et valitav parlament jääb endiselt 4
erakonnaliseks). Seega erakondadest.
Reformierakond:
Kaks sõna, mis seda erakonda paraku kindlasti ei iseloomusta on
liberaalsus ja reformimeelsus. Meeskonnana kahtlematult tugev, ent
pika valitsemisaja jooksul on kadunud visioon ja ambitsioonikuse latt
on äärmiselt madalale lastud (kartus võtta riske ja teha
ebapopulaarseid, ent vajalikke otsuseid?). Opositsioonis olek tuleks
neile kahtlemata kasuks – vast leiavad taas üles oma liberaalse
alge ja siis on nad sundseisus, tulemaks välja ka mõne
ambitsioonikama mõttega. Ma ise jätaks nad ainuüksi haldusreformi
torpedeerimise tõttu valimata. Samas ma ei usu, et Reformierakond
oleks niivõrd võimuparteistunud, et teda tabaks kunagise
Koonderakonna saatus – seega elavad nad ilmselt ka 4 aastat
opositsiooni kenasti üle ja tulevad taas teotahtelisena ja selgete
ideedega aastal 2019. Või no kui ei tule, siis on see pigem nende
endi mure.
Sotsiaaldemokraadid:
Nimi „Mõõdukad” oma mittemidagiütlevuses sobiks neile ilmselt
jätkuvalt paremini :). Peale ettevõtlusele laastava 800 eurose
miinimumpalga on sidusa programmi tuvastamine keerukas, samas on see
ka positiivne selles võtmes, et tegu ei ole süstemaatilist
vasakpoolset korda juurutada püüdva erakonnaga, mis praktikas jätab
ruumi paindlikkuseks ja mõistlikeks poliitilisteks otsusteks.
Meeskond on väga mitmepalgeline ning sümfooniat siit välja
meelitada ei ole ilmselt lihtsaim ülesanne. Samas potentsiaali neil
on ja ka reformivalmidust ilmselt. Ideoloogilistel põhjustel ma ise
ei valiks neid muidugi kunagi.
IRL:
Mitteerapooletuna olen veendunud, et tegu on parima meeskonnaga. Ka
ideoloogilises võtmes (mida kinnitas ka valimiskompassi test) on
IRLi programm suures plaanis mulle meelepäraseim. Usun, et ka
Eestile parim. Tõsi, 100% ma kõigega nõus ei ole, samuti võiks
see sisaldada oma mahukusele vaatamata mitmeid asju veel lisaks, aga
see selleks.
Keskerakond:
Kui veel mõned aastad tagasi oleks Keskerakond küll suurte
tagasilöökidega puht ratsionaalsest huvist lähtuvalt suutnud
Savisaare lahkumise üle elada, siis praegu ma selles nii kindel ei
oleks. Eesti-Vene telg erakonna sees hakkab suht selgelt välja
joonistuma. Seega pikas perspektiivis on tegu perspektiivitu
erakonnaga. Samuti puudub neil ideoloogiline baas – kohati on nad
tunduvalt vasakpoolsemad kui sotsid, samas püütakse end defineerida
liberaalidana. Meeskonnana päris erakondade võrdluses samuti
nõrgim, iseseisev mõtlemine ei ole just väga laialt levinud. Vene
valijate osakaalu tõttu Keskerakonna elektoraadis on nad kahvlis –
neile on vaja meeldida ja kindlustada hääled, mis aga muudab
koostöö teite erakondadega pigem keerukaks. Vene faktorist ja
Savisaare isikust pole mõtet pikemalt kirjutada, sellest teab
ilmselt iga kirjaoskaja niigi. Tegutsemistahet neil ilmselt oleks
kõvasti, ent see oleks pigem miinusmärgiga areng Eesti jaoks. Et
nagu elevant portselanipoes või nii – kui mingit kõnekäändu
üritada sisse pookida.
Vabaerakond:
Kui nad ise ka teaks, mida tahaksid, oleks pilt nende osas juba
tunduvalt positiivsem. Paraku on nende ideoloogia veel segasem kui
sotsidel. Meeskond tugineb ka pigem üksikutele tippudele. Ja „uusi”
tulijaid on nende ridades vähemalt tuntumatest nimedest nii
umbes-täpselt vast paar inimest. Seega kui sildistada, siis võib
Vabaerakonna võtta kokku koondnimetuse alla „Pettunud”. Kuigi
inimeste osas ma ei oleks siiski väga kriitiline – nimekirjas
leidub mitmeid väga tugevaid tegijaid. Kuid meeskonnatöö
tulemuslikkus on kogemuste puudumise tõttu veel küsimärk. Künnise
ületamine on neile just tuntud nimede puuduse tõttu keeruline.
Samas brändi mõttes on nad õnnestunud – kuvand on positiivne.
EKRE:
Poliitilise mäluga valijana välistab EKRE minu jaoks otsene seos
Rahvaliiduga (kolhoosiesimeeste ja Reiljani partei). Kuigi viimasest
on minu aru saamist mööda erakonnas vaid hulk surnud hingi ja
Arnold Rüütel (minu kui valija jaoks samuti miinusmärgiga). Oleks
Helmed alustanud nullist, oleks tulemus minu jaoks hoopis teine –
kuigi pilt oleks suures plaanis tõenäoliselt sama. EKRE pluss on
üsna selge, ent samas kohati vastuoluline ideoloogia ja programm.
Konservatiivsus kõlab kõrvupaitavalt, ent nende protektsionistlik
majanduspoliitika on mulle sobimatu ja Eestile taandareng. Taas on
tegu erakonnaga, mis reitingule vaatamata ilmselt künnist ei ületa,
kuna pole piisavalt tuntud nimesid.
Mis
edasi? Esimese märtsi hilisõhtuks on tulemused selgunud. 101 piires
arvutada oskav indiviid saab juba võimalikke koalitsioone klapitama
hakata.
Postitused
