Brave Scots...not really

Šotimaa iseseisvaks ei saanud. Tulemus oli ootuspärane kuigi vahepealsed gallupid näitasid väga tasavägist seisu. Mis saab aga edasi?

 

45% iseseisvust soovijaid on siiski märkimisvääraselt suur hulk, et neid ignoreerida. Seega ilmselt Suurbritannia detsentraliseerub veelgi rohkem, nt Šoti parlament saab õigusi juurde, teatud valdkondade juhtimine liigub Londonist Edinburghi jne. Nii on ka UK praegused juhid lubanud. Mõneks ajaks on teema päevakorrast maas ja iseseisvuslased peavad ilmselt uue strateegia leidma. Kuigi referendumi teema on ilmselt pikaks ajaks maas, jääb ebastabiilsuse võimalus siiski õhku. Kuigi autonoomia suurendamine hoiab ilmselt iseseisvuslaste võimaliku radikaliseerumise ära.

Vaadates asja Eesti ja Euroopa Liidu seisukohast on šotlaste otsus positiivne – UK on tugevam (tegu on ühega vähestest NATO liikmetest, kes suudab täidab 2% nõuet ja kel on enam-vähem arvestatavad relvajõud). Kuna šotlased on inglastest tunduvalt eurolembesemad, siis suureneb ka tõenäosus, et britid 2017 ikkagi jäävad Euroopa Liitu. EL ilma brittideta oleks aga üsna teistsugune – Prantsusmaa ja Itaalia mõju kasv ei ole ilmselt just kõige ihaldusväärsem perspektiiv. Rääkimata inglise keele positsioonist EL asjaajamises. Ka Inglismaa ühiskond ise oleks ilmselt päris põhjalikult muutunud, kuigi see oleks raskemini ennustatav.

Aga püüdes vaadata asjale šotlase pilgu läbi? Ilmselt sai otsustavaks ikkagi harjumus ja hirm ebakindluse ees. Teisalt tuleb ka aru saada, et kuigi šotlastel on oma tugev identiteet, pole tegu ikkagi enam sama rahvaga, kes „Bravehearti” (suurepärane film, võin julgelt kõigile soovitada) aegadel toimetas. Esiteks keldi keelt räägib vaid mõni protsent inimesi, ülisuur enamus šotlasi (ka iseseisvusmeelseid) on puhtalt inglisekeelsed. Teiseks, 300 aastat ühist riiki on jätnud ikkagi oma jälje ja assimileerumine on ka muudes aspektides tõenäoliselt aset leidnud. Kuigi väikerahvaste iseseisvuspüüetele on sümpaatne kaasa elada, on siiski küsimus, kuivõrd eraldiseisvaks rahvaks šotlasi praegu pidada saab. Kindlasti on šotlasel ja inglasel palju rohkem ühist kui näiteks baskil ja hispaanlasel. Aga eks lisaks objektiivsetele kriteeriumitele on selle üle otsustamisel suur roll ka subjektiivsel tundel. Demokraatlikule ja vabale ühiskonnale omaselt oli otsuse tegemine šotlaste enda käes ja sedapuhku oli siis otsus selline. Pretsedendina oli see kindlasti julgustav (nt katalaanidele), kuigi tulemuse poolest ilmselt mitte.

Arvamusfestival

Külastasin esmakordselt Arvamusfestivali (ja ka Paidet). Tuleb öelda, et kuuldu-nähtu ületas kindlasti ootusi.

Esiteks oli programm väga tihe ja mitmekülgne. Teemad varieerusid elukeskkonnast julgeoleku ja spordini. Kõike ei olnud loomulikult juba füüsiliselt võimalik kogeda, õnneks on mitmed arutelud ERRi lehel ka järelvaadatavad (sisustas suure osa tänasest päevast ja üht-teist jääb ka järgnevateks päevadeks). Isiklikke lemmikuid ei hakka siinkohal välja tooma, sest eks huvid ja ootused on erinevad ja lõppkokkuvõttes ei anna see ka palju lisaväärtust. Hoopis olulisem on see, et selline suurepärane asi toimus ja kuna juba teist korda, siis loodan et traditsioon kinnistub ja Arvamusfestivali võib asetada ühte ritta Teeme ära, laulupeo, vabariigi aastapäeva sündmuste ja muu taolisega. Vahemärkusena seda, et sel aastal käisin esmakordselt ka laulupeol, mis oli ka igati positiivne kogemus, kuid Arvamusfestivaliga ei anna siiski võrrelda (erinevalt aruteludest/debattidest, ma väga suur koorilaulu fänn ei ole). Arvamusfestival on minu-taolisele just ideaalne üritus - kui tavaliselt on kestab klubiõhtu mingil teemal või debatt mingi poolteist-kaks tundi ja see on kõik, siis festivalil oli selliseid pooleteisttunniseid arutelusid mitukümmend - ei lugenud küll kokku, aga vast isegi saja ringis kahe päeva peale. Ühesõnaga täielik nirvaana :).

Asukoht oli ka igati hästi valitud - Tallinnast väljas, mis tähendab, et tuleb natuke pingutada, et kohale jõuda ning samas võimaldab see just ennast õigele lainele häälestada. Ja ajalooline Paide Vallimägi võimaldab edukat ruumilist paigutust. Ning kui kokku külastas festivali üle 4000 inimese, siis vähemalt 3x rohkem mahuks edukalt ära. Loodetavasti mõtlemisvõimelised inimesed avastavad endale selle ürituse järgmisel aastal - 10 000 külastajat oleks igati edukas näitaja kolmanda aasta kohta. Ja sealt miks mitte veel edasi. Aga teise aasta kohta igati ok - kui kogenud pole, siis niisama ju Paidesse sõitma ei hakka. Ma ise kavatsen aga aastapärast kindlasti kohal olla.

Kokkuvõttes ülikõva töö korraldajatelt. Usun, et festivali roll Eesti väitlus- ja arvamuskultuuri arendamisel ning ühiskonna teadlikkuse kasvatamisel saab olema oluline.

Ja lõppenud ta ongi

Alljärgnevalt mõned mõtted seoses lõppenud jalgpalli MMiga.

• Üllatusterohke turniir võitja osas üllatust eriti ei pakkunud. Ka poolfinaali jõudnud meeskondade hulgas suuri üllatusi polnud. Ka see, et valitsev maailmameister piirdub alagrupiga on nii Prantsusmaa kui Itaalia näitel sel sajandil juba nähtud sündmus. Tõsi, mitmed favoriidid pudenesid väga vara ja Brasiilia lõpp oli üllatavalt mannetu, seega ajalooline oli lõppenud turniir igatahes.
• Üldkokkuvõttes on seis maailmameistrite arvestuses 11:9 Euroopa kasuks (9 meistritiitlit on läinud Lõuna-Ameerikasse). Tundub, et selleni, kui maailmameister tuleb mõnest muust maailmajaost läheb veel veidi aega.
• Aafrika tõus, mida olen oodanud juba aastast 1994, jäi paraku ka seekord tulemata. Seekordne Aafrika edukaim Alžeeria pole ju ka "päris" Aafrika. Lähimas tulevikus sellist varianti, et finaalis mängiksid näiteks Nigeeria ja Ghana või Senegal-Elevandiluurannik ilmselt ei juhtu. Kuigi see oleks ülimalt oodatud. Vähemasti mulle. Ilmselt tuleb hakata aktiivsemalt vaatama Aafrika meistrivõistlusi.
• Brasiilia suur nõrkus oli sõltuvus kaitsed Thiago Silvast ja mängu ülesehitusel Neimarist. Nende puudumisel ei õnnestunud süsteemset mängu üles ehitada. Scolari tagasiastumine on igati tervitatav ning kuigi ta juhendas ka 2002 maailmmeistriks tulnud Brasiilia koondist, siis vaevalt ta tulevikus veel Brasiilia treeneritoolile satub. Tundub, et Brasiilia jalgpall vajab restarti igas mõttes.
• Turniiril jäi positiivses võtmes silma Kolumbia ja Costa Rica, mänguliselt negatiivselt pigem Inglismaa, Honduuras ja Uruguai. Tundub, et hammustamisest on kujunemas Suarezi kaubamärk. Minu 2 suurt lemmikut Holland ja Brasiilia jõudsid poolfinaali. Saksamaa võit Argentiina üle oli ka igati teretulnud. Saksamaa mängis väga enesekindlat, süsteemset ja väheste vigadega ilusat ning nauditavat jalgpalli, seega lõppkokkuvõttes on mul nende võidu üle heameel. 
• Kuigi Messi valiti turniiri parimaks mängijaks, oli temast kõvasti paremaid. Tundub, et seekord tehti valik kuulsa nime, mitte mänguliste saavutuste põhjal.
• Väravavahtide tase oli keskeltläbi väga kõva. Millest mul on ainult heameel, sest tõsine fänn hindab õnnestunud tõrjet samaväärselt kui löödud väravat. Primitiivsematele huvilistele muidugi pakub pinget ainult väravate löömine, aga no eks meil kõigil ole mingis aspektis arenemisruumi. Ja eks paljuski sõltub ka sellest, kellele kaasa elada - lemmiku mitte just suurepärane värav on ju oodatum kui vastasmeeskonna väravavahi supertõrje.
• Nüüd siis jääb oodata 2016 EMi valikturniiri, kus loodetavasti ka Eesti eduka esituse teeb ja siis juba finaalturniiri ennast. Loodan, et meistriks tuleb Holland. Ja siis peaks veel Aafrika meistrivõistlustel silma peal hoidma :).

Mis toimus?

Eurovalimised olid seekord kohati täitsa üllatuslikud. Siinkohal mõned mõtted/tõdemused:

·         Ansipi võit ja RE 2 kohta olid igati ootuspärased – tuleb vaid esikolmiku nimesid vaadata. Tulemus tõestas ka, et igasugu turu-uuringuid ei maksa tõsiselt võtta – mingi küsitlus näitas, et Lauristini toetus on Ansipi omast pea poole suurem. On ta jee J. 9 peaministriaastat tegi siinkohal ilmselt oma töö. Ansip üksi sai hääli rohkem kui sotsid kokku ning IRLil õnnestus vaid õige pisut rohkem kamba peale kokku koguda. Kaja Kallas tegi ka hea tulemuse, Paet vast jäi pisut ootustele alla.

·         Jätkates Lauristiniga, siis tema tulemus oli üllatav – nii suurt häältesaaki poleks julgenud pakkuda. Arvasin, et tema parim enne on möödas, aga võib-olla just vastupidi – aktiivsest riigipoliitikast eemalolek andis teatud värskust juurde.

·         Minu isiklik suurim üllataja oli Indrek Tarand – kuigi küsitlused näitasid tema sissesaamist ja toetust teatud mööndustega üsna adekvaatselt, olin üsna veendunud, et Tarand on ühekordne nähtus (üldiselt klounilaadsed tooted väga pikalt ei kesta, aga eks Tarandil on mingi sisu ilmselt varasemast elust säilinud). Aga tundub, et 5 aasta tagune sähvatus oli nii kõva, et kestab veel siiani. Tõsi, seekord oli tema toetus üle 2 korra väiksem (mul on tunne, et Tanel Talvel on selles ka oma osa).

·         Yana Toom oli muidugi teine suurüllataja. See, et Savisaar jääb alla just Toomile, mitte aga Ratasele ega Simsonile, näitab selgelt Keskerakonna niššistumist ja tõenäoliselt edasist marginaliseerumist –lisaks venemeelsusele hakkab isikkoosseis venekeelseks muutuma. Selle kinnituseks ka fakt, et vene üksus Toom-Stalnuhhin sai ligi 3 korda rohkem hääli kui hetke keski säravaim Eesti duett Ratas-Simson. Huvitav, kas Savisaar tunneb, et venelased on ta reetnud?

·         Sotsiaalmeedia pole siiski kõikvõimas – proua Ivnitskaja 167 häält jääb tema kurikuulsa klipi vaatajatest pehmelt öeldes kõvasti maha.

·         IRLilt oleks lootnud rohkem, aga eks tuleb edaspidi  veelgi tublimat tööd teha – ilmselt märksa püsivamalt ja pidevamalt kui valimiseelsed perioodid. Ja samas, olukorda arvestades polnud ju lõpuks tulemusel ka väga viga. 5 aasta pärast on 2 kohta igati reaalne.

·         Juba vähem kui 10 kuu pärast on Riigikogu valimised – saab näha, kes eurovalimiste sähvatustest ja uutest nägudest (Samost, Raud, Loone, aga miks mitte ka Mulenok ja Talve) suudab poliitikas kanda kinnitada.

·         Erinevalt mõnestki Euroopa riigist, eesti euroskeptikud ei võidutsenud. EKRE tulemus räägib enda eest, marginaalidest pole mõtet rääkidagi. Objektiivselt võttes on Eesti väga Euroopa-meelne, isegi kui kommentaariumitest võib teistsugune pilt jääda.

·         Valimisosalus oli kahetsusväärselt madal, on mõttekoht, kuidas eestlasi ükskõiksusest (et mitte räigemalt öeldes pohhuismist) võõrutada. Mõtted liiguvad sanktsioonide ja stigmatiseerimise suunas, aga sellest praegu pikemalt ei kirjuta.