Brežnev

Nõukogude ajalugu oma irratsionaalses loogikas on kindlasti huvitav teema. Kuigi aastad kuuekümnendatest kaheksakümnendateni on üldtuntud stagnatsiooniperiood ja vaikelu, pole see siiski päriselt nii. Võimuvõitlus oli täitsa olemas. Kuigi perioodi murrangulisust ei anna mingis mõttes võrrelda Nõukogude Liidu alguse ega lõpuga või ka ajaga enne 2. Maailmasõda ega Hrustsovi eklektilise perioodiga, on ka Brežnevi aeg omamoodi huvitav. Oli ta ikkagi võimul pea 20 aastat ja juba seepärast väärib Brežnevi isik lähemat analüüsi. Leonid Mletšin on sellega lausa suurepäraselt toime tulnud, käsitledes nii võimuletõusu kui seal püsimist.

Minu jaoks eriti positiivne oli see, et lisaks peategelasele joonistub selgelt välja terve hulk nomenklatuuri kuulujaid, kellest ajapikku kujuneski mõneti legendaarne gerantokraatia. Suslov, Podgornõi, Kossõgin, Andropov jpt. Ning ka neid kelle Brežnev kõrvale tõrjus, käsitleb raamat päris põhjalikult. Kohati isegi nii põhjalikult, et peategelane varju jääb. Samas, ega Brežnevist rääkides ei seostatagi teda esmalt võimekuse ja silmapaistvusega. Edevusega küll, aga see pole see. Küll aga ei saa öelda, et Brežnev päris tühi koht oleks olnud … võimul püsimises oli ta päris andekas. Ja oskas suurepäraselt potentsiaalsed konkurendid kõrvaldada ning riigijuhtimise stabiliseerida, et mitte öelda vegeteerima panna. Mis ja kuidas täpsemalt saab juba raamatust endast lugeda.

Igati tänuväärne, et selline raamat on ka eesti keelde jõudnud. Kui teatud perioodid on väga põhjalikult kaetud, nagu oktoobrirevolutsioon, maailmasõda, Hrustsovi aeg, siis nüüd on ka sügavam pilk perioodile, mil algas NSVLi mandumine. Hrustsovi elulugu pole kahjuks jõudnud veel lugeda, aga Stalini aja viimased 5-6 aastat ja võimuvahetus on ka kahtlemata äärmiselt põnevad teemad.