Aserbaidžaani kirjad

Aserbaidžaan ei ole just Eestis üleliia tuntud riik, seda hoolimata ühisest minevikust Nõukogude Liidu koosseisus. Samas on tegu naftarikka riigiga geopoliitiliselt olulises asukohas, mistõttu just sellest riigist võiks kujuneda olulisi tegureid võimaldamaks alternatiive Vene naftale ja gaasile. Andres Herkeli raamat heidab tänuväärse pilgu Aserbaidžaanis toimuvale, seda nii kultuurilis-ajalooliselt kui tänapäeva poliitika vaatenurgast. Tutvustav sissejuhatus Aserbaidžaani riikluse tekkimisse ning ka olulisemate ajalooliste ja kultuuriliste tegelaste käsitlus on tutvumiseks täiesti ammendav. Käsitletud on loomulikult ka tänast Alijevite võimu ja salle kujunemist ning ka opositsioonierakondi. Samas annab lugu ka ülevaate, mida endast kujutab OECD raportööri töö ja milliseid ülesandeid see sisaldab ning millised on või peaksid olema tulemused.

Seepärast ongi äärmiselt tänuväärne, et selline raamat olemas on ja eestlasest autori toodang pealegi. Mis mulle isiklikult väga meeldis oli raamatu stiil – väga normatiivne ning sisu- ja mõttetihe, samas elav ja huvitav lugeda. Üleliigset ballasti ei ole, kuid samas on kõik öeldu oluline. Aserbaidžaani tundmaõppimiseks on see igal juhul hea algus.

Me peame rääkima Kevinist

Positiivne, kui täiesti tundmatu (minu jaoks) autor suudab positiivselt üllatada. Mõningaid raamatusoovitusi tasub kuulata :). Lugu on väga elavalt ja kaasakiskuvalt jutustatud ning seda mitte pinnapealselt. Seega hoolimata üsna paksust mahust ei hakka lugu kusagil venima ning detaile lisandub iga peatükiga. Lühisisukokkuvõte oleks selline, et tegu on koolitulistajast poja ema kirjadega poja isale (ehk siis enda mehele). Selline psühholoogiline, sotsiaalne (krimi?)romaan. Lugu, mis end kiht-kihilt avab. Võrdlus sibula või kapsaga oleks antud juhul asjakohane. Lionel Shriver on raamatu kirjutamise eest ka auhindu võitnud (mitte Nobeli) ja mitte põhjuseta ehkki minule oli ta täiesti tundmatu nimi enne selle raamatu juurde sattumist.