neljapäev, 30. detsember 2010

Tagasivaade 2010

Väike tagasivaade läbisaanud aastale, nii nagu ikka aastalõpuks kombeks. Siin siis väike valik mulle kordaläinud sündmustest ja märksõnadest. Üldjoontes meeldetulemise järjekorras.
- Taksofonidest sai Eestis ajalugu.
- Hispaania tuli jalgpalli maailmameistriks – kuu aega suvest oli sisustatud jalgpalliga.
- Eesti kroon on saamas ajalooks ja Eestist saanud 17. eurotsooni liige.
- Briti valimised võitsid konservatiivid – tekkis koalitsioonivalitsus liberaalidega.
- Rootsis jäi paremkoalitsioon (4 parteid)pärast valimisi püsima – sotsiaaldemokraadid on endiselt suurim partei, ent kaotas märgatavalt kohti.
- USA vahevalimistel olid edukad vabariiklased – loodetavasti aitab see Obama kurssi korrigeerida.
- Lätis toimusid valimised ning lätlased tegid targa valiku. Loodetavasti jätkub poliitiliste jõudude konsolideerumine, et valitsusliitudest kasvaksid välja elujõulised erakonnad.
- Riigipööre Kõrgeztanis – riik muutus parlamentaarseks vabariigiks. Seis on endiselt segane, parteide ideoloogia on hägune nagu klanniühiskonnale kohane. Vaatab, mis edasi saab.
- Eesti positsioon Maailmapanga ettevõtluskeskkonna edetabelis Doing Business on 17. Pole paha!
- Haitil toimus maavärin. Huvitav kuidas neil riigi ülesehitus läheb (olulisem kui betoon, on toimivate struktuuride töölesaamine, kuid sellega oli ka enne maavärinat seis suht kehv)? Meedias sellest infot väga ei liigu. Eesti sõlmis 2010 Haitiga diplomaatilised suhted. 25 riiki on veel jäänud, kellega nimetatud suhted saab sõlmida.
- PIIGS – nagu selgus (õigemini selge oli see ennegi, ent 2010. aastal sai tõsiseks probleemiks) on teatud riikidel tõsiseid probleeme distsipliiniga, mis ähvardab tõsiselt euro ja ELi stabiilsust. Jutt käib siis Portugalist, Iirimaast, Itaaliast, Kreekast ja Hispaaniast. Praktiline näide, et lõtv raha- ja laenupoliitika ei ole tee, mille kaudu edukaks saada. Eestis on lõdva eelarvepoliitika toetamisega silma paistnud Rahvaliit ja Keskerakond aga ka sotsid. Võimalik, et abipakettide kõrval oleks mõistlik ka teatud riikidele sanktsioonid kehtestada.
- Eesti keeles ilmus mitmeid väga huvitavaid raamatuid, sh Eesti autoritelt – kel huvi võib vaadata kirjastuste ja raamatupoodide kodulehekülgedelt.
- Hukkus Poola president ning Poola on võtnud uue presidendi juhtimisel liberaalsema suuna. Samas on Poola puhul vasakpoolsed poliitilised jõud võrreldes Kodanikeplatvormi ning Õiguse ja Õigluse parteiga endiselt marginaalsed.
- Olulisematest inimestest (subjektiivne valik) surid veel Gennadi Janajev, Tony Curtis, Vladislav Ardzinba, Sergei Kozlov („Siil udus“ autor), Nestor Kirchner, Alfred Käärmann, Linnart Mäll, Harry Roots, Tiit Rääk, J. D. Salinger, Enn Soosaar, Viktor Tšermomõrdin, Umaru Yar’Adua, Ronnie James Dio, Algirdas Brazauskas, Leslie Nielsen, Carlos Andres Perez, Heino Tamberg, Kalev Keskküla, Richard Holbrook, Pan Jin-yu (viimane Pazeh’ keele kõneleja), Tony Judt.
- Wikilekked – minu arvates pigem positiivse märgiga sündmus, kasvõi sellest aspektist, et sunnib USAd panustama rohkem infoturbele.
- Ungari parlamendivalimised võitis FIDEZ ja tekkis parempoolne valitsus eesotsas Victor Orbaniga.
- Uued presidendid said Brasiilia (esimene naispresident riigis ja vasaktsentrist) ja Tšiili (parempoolne).
- Austraalia valimistel jäi napilt püsima vasaktsentristlik Tööpartei valitsus.
- Iraagi valimised viidi läbi kuid kokkuleppele jõudmine eri osapoolte vahel on väga keeruline.
- Pärast presidendivalimisi Elevandiluurannikul ähvardab riiki kodusõda – mõneti tüüpiliselt Aafrikale (aga ka laiemalt vähese demokraatiakogemusega riikidele) keeldub kaotaja kaotust tunnistamast.

Alles see oli...


Mälestusi on tavaliselt huvitav lugeda ja nii ka Vladimir Beekmani omi. Kuigi materjal on tugevalt kontsentreeritud ja telgitaguseid eriti ei avata (st kollast kõmu sellest raamatust otsida ei maksa), on tegu siiski üpris loetava teosega. Teatud ajastut peegeldab raamat siiski pigem taustana ja kaudselt, domineerivad Beekmani meenutused endast ja erinevatest inimestest, kellega elu jooksul kohtutud. Autor on kahjuks siiski eelkõige kirjeldav, mis minu arvates on ka kõige suurem miinus antud teose puhul. Kindlasti oleks huvitav teada, mida autor teatud olukordades arvas ja mõtles, kuid selliseid meenutusi on vähe ja need jäävad pigem kuhugi ähmaselt taustale. Samas on see ju alati autori valik, millest rääkida ja millest vaikida – lugejale oleks ilmselt huvitavam, kui valik langeb rääkimise kasuks, eriti olulistes aspektides. Selles suhtes on märkimisväärne sarnasus Krossi mälestustega.