Tulevaste asepresidentide valikust

Sedapuhku on siis mõlema kandidaadi asepresidendikandidaadid selged. Vaadeldes asepresidendikandidaadi valimisloogikat, on mitmeid aspekte, millega arvestada. Usutavasti ei vali enam keegi lihtsalt sellest loogikast lähtuvalt, et võimalik tulevane asepresident tulevasele presidendile meeldib ja seetõttu moodustubki kandideerimispaar. Valimiste võitmiseks on oluline arvestada hoopis muude aspektidega.

Seekordsed asepresidendikaandidaadid valiti mõlemad välja sama loogika alusel - kompenseerimaks presidendikandidaadi nõrkusi. Obama nõrkused on (või peetakse) välispoliitika ja suhteline kogenematus suures poliitikas - Joe Biden oma 65 elu- ja 35 senatiaastaga on selle tasakaalustaja. Kuigi Obama peasõnum - värskus ja muutused asepresidendikandidaadi kontekstis muidugi saavad pisut kahjustada.

McCaini valik Sarah Palin silub McCaini nõrkusi - kõrget vanust (temast saaks USA vanim ametisseastuv president), vähest religioosset konservatiivsust (vabariiklaste tuumvalija), värskuse puudumist, samuti ka naissoost valijate meelitamiseks. Condolezza Rice oleks küll olnud tuntum, aga see selleks.

Selgelt tagaplaanil oli sedapuhku võtmeosariikide kallutamisest lähtuv loogika. Selgituseks, võtmeosariigid on need, milles on suur rahvaarv ja millede valijaskond ei ole selgelt kaldu demokraatide ega vabariiklaste poole, st kohad, kus tegelikult tulemus otsustatakse. Delaware (Biden) ja Alaska (Palin) on paraku USA mõistes täiesti marginaalsed osariigid. Selgituseks USA valimissüsteemi kohta: rahvas valib kandidaati ja see kandidaat, kes osariigis võidab, saab endale kõigi osariigi valijameeste hääled (ehk saab nimetada valijamehed, kes reeglina hääletavad tema poolt, kuigi on ka harvu erandeid olnud). Seega on tegu kombineeritud mudeliga, kus rahvas on üks tegur, teine aga osariik. Sel on ajalooline põhjus juba USA algusaegadest, kui oli küsimus, kas president peaks olema rahva või osariikide poolt valitud - tulemuseks sai siis vahepealne variant. Seega on just võidul võtmeosariikides otsustav tähtsus. Meenutagem 2000 aasta valimisi, kus Bush võitis Floridas Gore ainult mõnesaja häälega ja kuigi üldhäältest sai Gore 48,4% ja Bush 47,9%, sai presidendiks Bush tänu Florida 25 valijamehe toetusele (Gore võidu korral Floridas oleks tema saanud need 25 häält ja ka presidendikoha).

Aga neil valimistel siiski võtmeosariikide loogikast ei lähtutud vaid domineeris presidendikandidaadi nõrkuste kompenseerimisest lähtuv valik. McCaini puhul õnnestus siiski tekitada küllalt tugev meediakajastus ja selles suhtes seisud Obamaga võrdsustada. Kolmas võimalus on püüda haarata eri rassi- ja rahvus- ja muid gruppe - naised, neegrid, latiinod, töölised jne, aga seda loogikat ei ole eriti kasutatud, sest gruppe on palju ja ühele panustamine ei pruugi teistele gruppidele meeldida - see välistab äärmuslike lahenduste eduvõimalused. Samas muidugi see loogika siiski ei ole tähtsusetu, ilmselt on eduvõimetu kasvõi ühele suurgrupile vastuvõetamatu kandidaat.

Ilmselt kujunevad sellgi aastal võtmeosariikideks California ja Florida. Aga üllatused pole välistatud. Kahe kuu pärast novembris on igaljuhul oodata põnevat võitlust.