Jumala sõda

 

 

"Jumala sõda" on raamat ristisõdade ajaloost. Mahukas ja põhjalik koos asjakohase tausta ja olude selgitusega. Märkimisväärne osa puhkusest kuluski selle materjali läbitöötamisele ning ristisõdade fenomen sai kindlasti olulisemalt selgemini lahtimõtestatuks. Mitmed müüdid, täpsemini küll klišeed said sealhulgas ümber lükatud. Autor käsitleb põhjalikult poliitilist olukorda ja erinevate osapoolte motivatsiooni. Viimane polnud sugugi alati religioossetest ajenditest kantud, ehkki esines ka fanatismi, seda küll peamiselt ristisõdijate väe hierarhia madalamatel tasanditel. Paljuski oli aga ristisõjas osalemine prestiiži küsimus nagu ka soov omandada ainelisi rikkusi, saada lahti konkurentidest, kindlustada oma võimu jne. Ka kohalike olude tundmine ning eeskätt ristisõdijate omavaheline ühtsus jättis kohati kõvasti soovida, mistõttu kavandatud eesmärke ei saavutatud kunagi täies mahus ning enamik sõjakäike lõppes läbikukkumisega (Euroopa ristisõdija perspektiivist vaadatuna).

Kriitikana võib öelda, et autor on pisut laialivalguva jutustamisstiiliga ning struktureerimises oleks võinud rakendada selgemat lähenemist, eeskätt nt ristisõdade nummerdamisel. Samas oli ka keskaeg Euroopas tervikuna väga killunenud ning suuremad riiklikud moodustised alles hakkasid (taas)tekkima. Ka ristisõja definitsioon pole päris ühene ning aja jooksul see devalveerus veelgi. Nii on kasutatud ristisõdade nimetust ka mitme Euroopa-sisese konflikti puhul, mitte ainult Lähis-Ida vallutamise kontekstis. Aga tervikuna väga arendav lugemismaterjal.

 

Juske: Härjapea jõgi tuleb Tallinna linnaruumis paremini eksponeerida - Tallinna Postimees

Juske: Härjapea jõgi tuleb Tallinna linnaruumis paremini eksponeerida - Tallinna Postimees

2012

2012 oli üsna heitlik, ent suuremate märgilise tähendusega sündmusteta aasta. Või avalduvad need märgid kunagi tulevikus. Üht-teist olulist siiski juhtus.

Obama valiti napilt aga kindlalt tagasi presidendiks. Vabariiklaste uus võimalus avaneb 2016, aga noori ja potentsiaalikaid kandidaate leidub, nt kasvõi seekordne asepresidendi kandidaat Ryan. Aga ka teisi. Romneyt ei saa ka veel maha kanda, aga pigem talle 4 aasta pärast ei panustaks. Oluline järellainetus on veel ees, kui Obama ametlikult 20.01 ametisse astub, toimuvad ka valitsuses mitmed olulised muudatused.

Valimisi oli mitmeid teisigi – Venemaa presidendi “valimised“ näiteks. Aga nende tähendus on pigem sümboolne, kuna tulemused olid ette teada ja sisulises plaanis ei muutunud mitte midagi. Kui Putin oma valitsemisaja lõpuni vastu peab, on ta 72 aastane ja Venemaa kontekstis oleks ilmselt alles siis põhjust uut juhti oodata. Kuid sinna on 12 aastat aega ja kiiresti muutuvas keskkonnas ei saa millelegi päris kindel olla. Ka Hiinas algas 2012 võimuladviku uuendamine, uus esindusisik Xi on suhteliselt mittemidagiütlev, aga kompromissina on keskpärasuse (ei äärmuslik reformimeelne ega ka tagurlane) eelistamine loogiline. Mis ei tähendaks, et Xi ei võiks olla väga võimekas juht. Olulised valimised toimusid ka Prantsusmaal, misjärel riik tegi uue presidendi juhtimisel pöörde vasakule. EL tulevikku silmas pidades oleks Sarkozy jätkamine olnud ilmselgelt parem variant, samas tundub, et Hollandi populaarsus on vasakpopulistlikest sammudest hoolimata üsna kiiresti kahanenud. Kasvuretoorikast hoolimata on kasinusmeetmed siiski endiselt asjakohased ja eeskätt Lõuna-Euroopale vältimatud.

Araabia kevade järellainetuses sai Egiptus endale islamistliku presidendi. Praeguses pildis juba mõõduka, sest varasemalt äärmusliku Moslemivennaskonna kõrvale on tekkinud veelgi äärmuslikumad jõud. Mis ei tähenda, et Moslemivennaskond oleks kuidagi liberaliseerinud. Läänemeelsete ja liberaalsete (eriti juhul kui need kaks mõistet koos käivad) kandepind Egiptuses on aga väga väike. Demokraatia ehitamine araabia maailmas ei saa lihtne olema ja oht, et ilmaliku diktatuuri järel tõuseb võimule autoritaarne islamistlik režiim, on igal pool üsna käegakatsutav. Liibüa parlamendivalimised on siinkohal erandlikud, aga riik pole samas ka üleliia stabiilne ja järgmised valimised võivad juba teistsuguse tulemuse anda.

Olulised valimised toimusid ka Gruusias ja Ukrainas. Gruusias toimus Ivanišvili juhitud opositsiooni võidu tagajärjel valitsusvahetus ja opositsioon sai võimule. Tõsi, see on väga kirev seltskond ja ilmselt peagi laguneb. Šaakasvili ametiaeg saab varsti läbi ja võimalik, et ka presidendipost läheb opositsioonile. Põhiseadusemuudatus annab peaministrile senisest suurema võimu, seega pole kindel, et Ivanišvili presidendiks pürgib. Ukraina parlamendivalimised kindlustasid Janukovitsi positsiooni ja valimisseaduse eripärast tulenevalt on küllaltki keeruline muutust saavutada. Aga opositsioon on olemas ja arvestatava toetusega ning mitte mahasurutud nagu Valgevenes.

Aasta lõppes Lõuna-Korea presidendi ja Jaapani parlamendivalimistega. Jaapanis tuli taaskordselt võimule liberaaldemokraatide partei, veenva ülekaaluga sedapuhku. Mis näitab, et nad on võimekaim poliitiline grupp. Ühelgi teisel jõu pole pikalt valitseda õnnestunud. Kreeka valimistel õnnestus lõpuks Euroopa meelsetel jõududel peale jääda ja koalitsioon moodustada. Kreeklastele on see muidugi hea uudis. Samas vaadates äärmuslaste suurt toetust, tekib küsitavusi kreeklaste euroopa-kõlbulikkus, seda ajaloost hoolimata. Serbia sai Tomislav Nikolici näol läänekriitilisema presidendi ning Armeenia parlamendivalimised ei muutnud sisuliselt miskit. Leedu parlamendivalimised andsid edu vasakjõududele. Paljusid valimisi ei hakka siinkohal pikemalt käsitlema.

Sobilik oleks välja tuua ka valik inimestest kellele 2012 jäi viimaseks: Kiro Gligorov, Rauf Denktas, Oscar Luigi Scalfaro, Whitney Houston, George Tupou V, Erast Parmasto, Rashidi Yekini, Vidal Sassoon, Donna Summer, Ray Bradbury, kroonprints Nayaf, Raivo Järvi, Üksildane George, Yitzhak Shamir, Oswaldo Paya, John Atta Mills, John Keegan, Tony Scott, Meles Zenawi, Neil Armstrong, Sun Myung Moon, Pavel Gratšov, Chadli Bendjedid, Norodom Sihanouk, George McGovern, Boris Strugatski, Larry Hagman, Kuno Pajula, Inder Kumar Gujral, Oscar Niemeyer ja Norman Schwarzkopf.