80-dad ja 90-d on Eesti muuskikas üks põnevamaid ajajärke minu jaoks. Paljud olulised punk ja rockbändid on oma algusega just 80-te keskpaigas või vähemasti alustasid mitmed olulised muuskud oma teed just sel ajal. Üks olulisemaid neist kindlasti ka Allan Vainola. Seda kirjutan ma puhtalt subjektiivses võtmes, aga usaldades oma head maitset, usun, et võin ka natuke laiendada:). Igaljuhul kui võtta sõna muusika teemadel, siis Eesti heast muusikast rääkides ei saa minna mööda Vennaskonnast, JMKEst, Alumiiniumist, Terminaatorist, Singer-Vingerist ... seda loetelu saab kindlasti ka pikendada ja otsapidi ka tänaste staarideni venitada, aga see pole antud juhul eesmärk. Minu jaoks algas muusika just 80datest ja neist artistidest.
Seega on äärmiselt huvitav teha tagasivaade Allan Vainola meenutuste läbi. Inventuur alustabki algusest ja jõuab välja milleeniumivahetuseni. Kui võrrelda teekonda nt rongisõiduga, siis suuremate peatustena saab käsitleda Vennaskonda (läbivalt), Mertro Luminali, ansamblit Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber, Sõpruse puiesteed (lives superbänd, parem kui plaadilt kuulata), Keldrit ja lõpetades Unenäopüüdjatega (seda küll raamat otseselt ei käsitle). Sekka ka kõike muud, mis taustal toimus, ehk millest tegelik elu koosnes.
Allan Vainola nii lauljana kui tekstikirjutajana on super ja minu arvates üks andekamaid üleüldse. Tuleb välja, et ka proosakirjanikuna. Stiil on hoogne, samas neutraalne ja lühidusele vaatamata mitte pealiskaudne. Saladusi jääb kindlasti avamata, kollane ei ole see märksõna, mis erinevalt Mihkel Raua üllitisest võiks Inventuuri iseloomustada. Raamatut rikastavad ka Vainola luuletused.
See teekond on väärt, et seda läbida!
Postitused
