Musta pori näkku

Tegu on kahtlemata olulise teosega, mitte ainult ülisuure läbimüügi tõttu vaid ilmselt üsna tõetruu inside vaate tõttu kaheksakümnendate rockmuusikute toimetamistesse (teema sellisena juba a priori põnev). Selles kontekstis kindlasti kultuuriajalooliselt oluline tekst. Ajaloolise kontekstijäädvustamise mõttes oleks võinud mahukam olla. Ja väga hästi ja stiilipuhtalt kirjutatud. Lugemine on kaasahaarav ja seetõttu saab väga kiiresti läbi. Paraku. Igaljuhul värskendav ja hea raamat.

Riikide murdumine

Pealkiri tõotas põnevat lugemist ja nii oligi. Robert Cooper on hakkama saanud tõelise meistriteosega, kuigi ette võib heita pisut naivistlikku suhtumist Venemaasse ja sellesse liigoptimistlikku usku. Siiski on pakutav julgeolekuparadigma ajalooline muutus ja sellega kaasnev üsna intrigeeriv ja kindlasti hästi argumenteeritud ja põhjendatud. Autor ei võta ühtki väidet nö lambist. Lisaks on tekst tihe, raamat mahtus ilusti 150le sisuleheküljele ära. Lühidalt ka põhiideest: autor jagab riigid toimimiselt ja maailma tajumiselt kolmeks (kusjuures eirinevate riikidega suhtlemisel võivad eri küljed tooni anda, st mudelid ei ole puhtad - nagu nad tegelikkuses kunagi pole, aga samas on lihtsustamine terviku hoomamiseks vajalik). Esiteks moodsa korra eelsed riigid (läbikukkunud riigid), moodsad riigid ja postmodernsed riigid (N:Euroopa Liit). Kõikide nendega kaasnevad eri käitumismustrid, postmodernse maailma puhul on omavaheline sõdimine kaotanud motiivid, atraktiivsuse ning see ei tundu enam vastuvõetav. Siit ka veidi fukuyamalik küsimus, kas moodne maailm areneb progresseeruvalt postmodernsuse suunas. Autor ei paku ühest vastust, kuid selleteemaline arutlus ja ka mitmed teised teemad ja alateemad on väga hästi välja toodud ning inspireerivad.