pühapäev, 28. september 2008

Haldusreformist


IRL volikogu tasandil on otsustanud toetada valdade sundliitmist. Kuigi tegu oleks hetkel Eestis ühe olulisima reformiga, tuleb tunnistada et erilist lootust edukuseks ei ole – opositsioonist toetust loota ei ole, kuna tegu on suhteliselt ebapopulaarse otsusega, kuid eelkõige on karta Reformierakonna vastuseisu. Viimane ei õigusta enam kuskilt otsast oma nime, vaid järjest enam ja enam etableerununa omab üha rohkem võimule klammerduva ning eri ühiskonna sektoritesse sissetungiva partei jooni. Aga ette võtta asi on vaja, kuigi nagu öeldus õnnestumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui ebaõnnestumise. Haldusreformi hädavajalikkusest alljärgnevalt.
1) Eesti elanike arvu ja muid geograafilisi tegureid arvestades (näiteks seda et ÜHES omavalitsuses elab pea kolmandik rahvast) on kohalikke omavalitsusi (KOV) selgelt liiga palju. KOV on ka organisatsioon ja 1000 inimese kohta (pindala suurus ei loe, hallatakse ikkagi inimesi, mitte põlde ja metsa) ei ole mõistlik ehitada üles organisatsiooni, seda enam, et inimressurssi on vähe ja ilmselgelt puudub võimekus igal KOVil ehitada üles võimekat organisatsiooni – ning isegi kui selline raiskamine oleks võimalik (valdkondlik spetsiifika nõuab teatud spetsialiste, kes aga väikese teenistuspiirkonna = elanike arvu tõttu oleks selgelt alakoormatud), poleks see mingil juhul mõistlik – inimesi on vähe ning keegi peab ka tegelikku, st tootvat tööd tegema, mitte alarakendatuna avalikus sektoris töötama.
2) KOV ülesanne on pakkuda teatud teenuseid, mida on mõistlik pakkuda kohalikul, mitte riiklikul tasemel. Väikeste omavalitsuste vähene võimekus aga ei luba neile panna täiendavaid kohustusi – tihti ei saa nad ka olemasolevatega rahuldavalt hakkama. Seega on ka riigisektor ülekoormatud asjadega, mida saaks teha kohalikul tasandil. Peamine, miks teha haldusreformi, ongi see, et riik saaks teha seda, mis riigi tasandil mõistlik ja kohalik omavalitsus oleks võimeline tegema, mis ta tegema peaks.
3) Valdade liitmise näol võimu kaugenemine rahvast on lihtsalt kummaline jutt. Tõsi, e-riigi rakendusi tuleks senisest veelgi enam ja tõhusamalt rakendada, aga põhimõtteliselt ei ole vallamaja asukohal juba praegu väga suurt tähtsust ning tulevikus peaks füüsiline suhtlus liinil KOV – kodanik senisest veelgi enam elektrooniliste kanalitega asenduma. Muidugi, inimesi tuleb harida (jutt, et eelkõige vanemad inimesed ei saa elektroonilise suhtlusega hakkama on lihtsalt loll möla – kui ei tule toime tuleb õppida, loomulikult võimete piiratuse tingimusis ei keela ka keegi tagasi koopasse kolimast) ja võrguühendus maapiirkondades veelgi enam kättesaadavamaks muuta (mis iseenesest peaks ka KOV rida olema, kuna tegu kohaliku arenguga, praegu aga paljud nõrgemad vallad ei suuda piisavalt sellesse valdkonda panustada).
4) Vähem valdu tähendab ka vähem, aga professionaalsemaid ametnikke-spetsialiste. Kuna pädevamatele tuleb ka rohkem maksta, siis kulude kokkuhoid on väiksem kui ametnike arvu kahanemine, aga tõenäoliselt siiski olemas.
5) Suurem vald on võimeline paremini korraldama (eelkõige tänu pädevamatele juhtidelae ja kulude mõistlikumale jaotusele) kohalikku elu, st vajadusel olulisimateks ettevõtmisteks suuremat hulka ressursse koondama. Näiteks väheste vahenditega vald ei saa vajadusel suunata raha mõne olulise tee, koolimaja, lasteaia vms ehitamiseks, suuremal vallal aga tekib võimalus raha rohkem suunata, sest kaovad dubleerivad tegevused – ntx 3 väikest valda peavad kõik ülal inimest, kes korraldab maaküsimusi, teedevõrguga seonduvat vms. Suurem vald saaks ametikohad ühildada. Või olukord, kus 3 väikevalda üritavad pidada ülal gümnaasiumi, selle asemel, et valida üks gümnaasium millesse panustada ja ülejäänud põhikoolideks muuta. Edasisi näiteid võib igaüks ise mõelda. Ka EL struktuurifondide vahendite tõhusam kasutus eeldaks kohaliku pädevuse tõusu.
Kokkuvõtvalt on parem haldusjaotus ja mõistlikum avaliku elu funktsioonide jagamine kõigi huvides:
- Riik saab toimida ja tegelda riiklikult oluliste küsimustega
- KOV saab pädevuse ja võimekuse kohalikku elu reaalselt edendada, mitte piirduda vallaametnikele palga maksmisega
- Kodanik saab parema ja kvaliteetsema teenuse
Vastuseis haldusreformile on ülim lollus, mida paraku toidetakse teatud jõudude poolt vigase argumentatsiooniga – kas lollusest või lihtsalt odava populaarsuse huvides...
Haldusreformi teemal on kirjutanud väga asjaliku artikli ka Mihkel Oviir.

neljapäev, 25. september 2008

Viimane takistus kõrvaldatud


Nüüd siis saab vast öelda, et sisuliselt on takistused Vabadussõja võidusamba rajamiseks kõrvaldatud. Tallinn andis ka viimase ehitusloa samba enda püstitamiseks. Tõsi, klausliga, et valgustuse küsimus kooskõlastatakse eraldi. Aga see on juba väike teema, peaasi, et sammas saab. Ja nüüd on juba üsna kindel, et saab. Kuigi enne ei saa kunagi kindel olla kui asi valmis. Samba ajalooga saab tutvuda siit.

pühapäev, 21. september 2008

Anna allkiri taliolümpia korraldamise vastu Šotsis

http://revokethegames.com/

Ajalooline päev

20. septembril sai nurgakivi Vabadussõja võidusammas. Nüüd on veel puudu sambaosa ehitusluba, et sammas võiks lõplikult valmida. Sündmus ise oli pidulik, kuigi rahvast väga metsikult ei olnud, mingi 700-800 inimest. Aga samba enda avamine - loodetavasti juunis Võidupühal - ongi olulisema ja siis peaks ka ilmastik soosima. Aga algus on tehtud. Nüüd on võtmeküsimus, et linnavalitsus ei blokiks.
Samal päeval toimus ka Noorte Konservatiivide ja Noor-Isamaa ühine üldkogu, mille tulemusena erakonna seni veel ühinemata noortekogud viimasena erakonna allüksusest ka ühinemiseni jõudsid, pannes aluse tugevale ja elujõulisele ning ainsale paremkonservatiivsele noorteorganisatsioonile Eestis. Igaljuhul 290 üldkogul osalejat on väga märkimisväärne arenguhüpe ja näiab ka, et aktiivsust on piisavalt, mis on hea ressurss selle poliitiliseks kapitaliks konverteerimiseks. Igaljuhul on noortekogul oluline roll järgmise poliitikutepõlvkonna kasvatamisel ning noorte harimisel, et teadvustada konservatismi väärtusi ja leida lahendusi Eesti ees seisvate tulevikuküsimuste lahendamisel. Sulandumisprotsess võtab ilmselt aega, aga alus suurteks algusteks on pandud.

teisipäev, 16. september 2008

Ivan Orava mälestused


Kuigi mingil ajal (vist gümnaasiumis) sai Ivan Orava mälestused (Minevik kui helesinised mäed) läbi loetud, aga kuna just anti välja uus ja täiendatud trükk, siis ei saanud ju seda ostmata ja lugemata jätta. Ehk siis Ivan Orav täiendab neid harvu raamatuteridu, mida olen lugenud rohkem kui üks kord (veel Prohvet, Rehepapp, Tsivilisatsioonide kokkupõrge, Demokraatia analüüs... ja rohkem ei tulegi meelde, kuigi tinglikult võiks siia alla ka EV põhiseaduse mahutada, aga kindlasti mitte liikluseeskirja). Aga Orav rokib endiselt - 100 aastat ei ole vana sepa vaimset pauerit kahandanud. Ja tegelikult on Orava lugusid veel, mida ka uus raamat ei sisalda, ja ilmselt on auväärt A. Kivirähu sulest neid veel ilmumas. Aga mis siin ikka pikalt, parafraseerides peategelast - pole lugenud, järelikult pole eestlane :)

esmaspäev, 15. september 2008

Brüssel


Brüssel on täitsa tore linn - vähemasti see põgus pilguheit, mida Schumanni (selline mees oli üks Euroopa Liidu idee esiisadest) väljaku ümbruses teha sai. Vana ja stiilne linn, kontrastiks klaas- ja terasarhitektuuri tipptase. Päris kesklinna sedapuhku ei jõudnud, mõni teine kord ehk saab ka kaugemale põigata. Aga seal, kus käisin oli üks eriti vinge tiik (lisaks mitmetele arhitektuuripärlitele), kus oli purskkaev ja koobast väljavoolav vesi - väga stiilne ja ilus. Aga Brüssel on ikkagi väikelinn - selles mõttes, et Eesti mõistes oleks suurlinn, aga Londoni või Frankfurdiga võrreldes siiski aedlinn - Eesti mõistes miski Tallinn - Pärnu kontrast oleks vast sobiv tõmmata. Aga ilus ja rahulik linn, kuigi EL keskus. Tore reis oli ja seminar parema õigusloome alal oli väga õpetlik - miks on oluline seadusandluse kodifitseerimine, lihtsustamine, mõjude hindamine, halduskoormuse vähendamine, ja mida kõike nende protsesside puhul tuleb arvestada ja mis on takistused. Targemaks sai igaljuhul.

pühapäev, 7. september 2008

Tulevaste asepresidentide valikust




Sedapuhku on siis mõlema kandidaadi asepresidendikandidaadid selged. Vaadeldes asepresidendikandidaadi valimisloogikat, on mitmeid aspekte, millega arvestada. Usutavasti ei vali enam keegi lihtsalt sellest loogikast lähtuvalt, et võimalik tulevane asepresident tulevasele presidendile meeldib ja seetõttu moodustubki kandideerimispaar. Valimiste võitmiseks on oluline arvestada hoopis muude aspektidega.

Seekordsed asepresidendikaandidaadid valiti mõlemad välja sama loogika alusel - kompenseerimaks presidendikandidaadi nõrkusi. Obama nõrkused on (või peetakse) välispoliitika ja suhteline kogenematus suures poliitikas - Joe Biden oma 65 elu- ja 35 senatiaastaga on selle tasakaalustaja. Kuigi Obama peasõnum - värskus ja muutused asepresidendikandidaadi kontekstis muidugi saavad pisut kahjustada.

McCaini valik Sarah Palin silub McCaini nõrkusi - kõrget vanust (temast saaks USA vanim ametisseastuv president), vähest religioosset konservatiivsust (vabariiklaste tuumvalija), värskuse puudumist, samuti ka naissoost valijate meelitamiseks. Condolezza Rice oleks küll olnud tuntum, aga see selleks.

Selgelt tagaplaanil oli sedapuhku võtmeosariikide kallutamisest lähtuv loogika. Selgituseks, võtmeosariigid on need, milles on suur rahvaarv ja millede valijaskond ei ole selgelt kaldu demokraatide ega vabariiklaste poole, st kohad, kus tegelikult tulemus otsustatakse. Delaware (Biden) ja Alaska (Palin) on paraku USA mõistes täiesti marginaalsed osariigid. Selgituseks USA valimissüsteemi kohta: rahvas valib kandidaati ja see kandidaat, kes osariigis võidab, saab endale kõigi osariigi valijameeste hääled (ehk saab nimetada valijamehed, kes reeglina hääletavad tema poolt, kuigi on ka harvu erandeid olnud). Seega on tegu kombineeritud mudeliga, kus rahvas on üks tegur, teine aga osariik. Sel on ajalooline põhjus juba USA algusaegadest, kui oli küsimus, kas president peaks olema rahva või osariikide poolt valitud - tulemuseks sai siis vahepealne variant. Seega on just võidul võtmeosariikides otsustav tähtsus. Meenutagem 2000 aasta valimisi, kus Bush võitis Floridas Gore ainult mõnesaja häälega ja kuigi üldhäältest sai Gore 48,4% ja Bush 47,9%, sai presidendiks Bush tänu Florida 25 valijamehe toetusele (Gore võidu korral Floridas oleks tema saanud need 25 häält ja ka presidendikoha).

Aga neil valimistel siiski võtmeosariikide loogikast ei lähtutud vaid domineeris presidendikandidaadi nõrkuste kompenseerimisest lähtuv valik. McCaini puhul õnnestus siiski tekitada küllalt tugev meediakajastus ja selles suhtes seisud Obamaga võrdsustada. Kolmas võimalus on püüda haarata eri rassi- ja rahvus- ja muid gruppe - naised, neegrid, latiinod, töölised jne, aga seda loogikat ei ole eriti kasutatud, sest gruppe on palju ja ühele panustamine ei pruugi teistele gruppidele meeldida - see välistab äärmuslike lahenduste eduvõimalused. Samas muidugi see loogika siiski ei ole tähtsusetu, ilmselt on eduvõimetu kasvõi ühele suurgrupile vastuvõetamatu kandidaat.
Ilmselt kujunevad sellgi aastal võtmeosariikideks California ja Florida. Aga üllatused pole välistatud. Kahe kuu pärast novembris on igaljuhul oodata põnevat võitlust.

Kurjasadu (Herta Laipaik)



Herta Laipaik on Eesti üks omanäolisemaid kirjanikke (ulmekirjanike alla mina teda igaljuhul ei liigitaks, kuigi see on vaieldav) ja Kurjasadu ilmselt tema tähtteos. Folkhorror sugemetaga arhailised ja müstilised kunstmüüdid on äärmiselt põnevad ja kaasahaaravad. Tõsi, nagu öeldud, pole tegu päris muistenditega, vaid muistendi võtmes kirjutatud väljamõeldud lugudega. Samas inspiratsiooni on ta hankinud folkloorist ja muistenditest, niiet autentse ja väljamõeldu piirid ei ole väga selged. Autori sõnavara on omaette teema, eesti keele suurt rikkust näitab see igaljuhul. Raamatu taga oli ka sõnastik, mis aitab asjast aru saada ja miks mitte ka eesti keele alaseid oskusi täiendada. Igaljuhul lood on huvitavad ja raamat väärib kindlasti lugemist, isegi neile, kes fiktiivsest folkhorrorist suuremat ei pea (võib-olla on mõningaid selliseid kahtlasi isikuid). Ja kindlasti vajaks ka autori ülejäänud looming senisest laiemat tutvustamist. Et uusväljaanded varasematest raamatutest (ntx "Hauakaevaja lood", mis on väga vinge romaan) või ka antoloogia oleks igati omal kohal. Praegu ainult see üks raamat poelettidel saada ongi ja eestikeelne Wikipeedia ei sisalda isegi autori kohta artiklit :(. Tõsi, selle viimase vea kavatsen veel täna ära parandada :P.