Praeguse seisuga siis järgi jäänud 4 meeskonda, kelle hulgast saab tulema ka Euroopa meister. Olukorras, kus Holland on väljas, jääb üle panustada Hispaaniale või Türgile, kuigi väga suurte lemmikute hulka kumbki ei kuulu, ehkki sümpaatsed on mõlemad.
Venemaa võit oleks kõige katastroofilisem - kuigi stiililt hollandlikult ründav ning üsna kiire, on tegu siiski Venemaaga ja lisaks eurovisiooni võidule oleks EM tiitel ilmselgelt liiast. Lisaks kasvataks see niigi Venemaa tõusvat rahvuslikkust (mis a priori on ohtlik tendents), kuna jalgpallis võit on kahtlemata rahvusliku eneseteadvuse oluline kompliment, mis annaks oma panuse Vene natsionalismi. Seega, mida kehvemini Venemaal läheb seda parem.
Saksamaa võit oleks halb nii sportlikus mõttes - kiire värav ja seejärel mängu surmamine ning suht vähene loomingulisus palliga tegutsemisel tähendaks, et võidutseks mitte just huvitavaim jalgpall (lihtsa vaataja seisukohast, kes ei oska hinnata "igavat" mängu ja mängutapmise oskust). Lisaks on Saksamaa jalgpalli suurriik ja juba niigi tiitleid võitnud - huvitavust see just ei suurenda. Selles mõttes EM ajalugu pakub õnneks üllatusi nagu Taani või Kreeka võit (millest esimene oli mulle lihtsalt ebameeldiv, kuna nad 1992 võitsid Hollandit ja Kreeka jalgpalli on ka laiemalt käsitletud kui jalgpalli surma, selles kontekstis, et isegi Saksamaa mäng on selle kõrval põnev, loominguline ja ründav, Kreeka stiil sarnaneb vast Dino Zoffi treeneriperioodi Itaalia ultrakaitse orientatsiooniga).
Hispaania võit oleks tore - ründav jalgpall, suurte tiitlite puudumine (1964 siiski Euroopa karikas). Lisaks ülikõva tase klubilises mõttes. Kuigi hetke koosseis pole vast tugevaim läbi ajaloo, on see ometi tugev piisavalt. Järelejäänud seltskonnast on Hispaanial vaieldamatult tugevaim väravavaht. Iker Casillas oli juba 6-7 aastat tagasi maailma tipp ja väravavahi kohta on ta endiselt väga noor. Imelised reaktsioonitõrjed, mida ta ka Itaalia vastu penaltiseerias näitas, räägivad iseenda eest.
Türgi võit oleks huvitav integratsiooni mõttes, kuna kinnitaks Türgit Euroopasse. Jalgpalli mõju ei tasuks selles mõttes alahinnata. See oleks kahtlemata positiivne ja on loodetavasti pisike sammuke ka lähemale Euroopa Liidule, eriti mentaalses võtmes Türgile enesele, aga ka eurooplastele. Mänguliselt muidugi on Türgi saanud kõige rohkem kaarte, ehk siis stiililt harrastatakse jõulist ja vigaderohket mängu. Mis võib saada saatuslikuks, arvestades, et just kaartide tõttu peavad mitmed põhitegijad poolfinaali vahele jätma. Samas Türgi võtlusvaim on vaieldamatult ülitugev, piisab meenutamaks mänge Tsehhi või Horvaatia vastu. Ja just see võib Türgi võidule viia, ehkki iseküsimus on kauaks neil energiat jagub. Lisaks on väljas vigastuste tõttu nende põhikapten, kel mänguehituslikus mõttes oluline roll oli.
Postitused
