Arvamusfestival

Külastasin esmakordselt Arvamusfestivali (ja ka Paidet). Tuleb öelda, et kuuldu-nähtu ületas kindlasti ootusi.

Esiteks oli programm väga tihe ja mitmekülgne. Teemad varieerusid elukeskkonnast julgeoleku ja spordini. Kõike ei olnud loomulikult juba füüsiliselt võimalik kogeda, õnneks on mitmed arutelud ERRi lehel ka järelvaadatavad (sisustas suure osa tänasest päevast ja üht-teist jääb ka järgnevateks päevadeks). Isiklikke lemmikuid ei hakka siinkohal välja tooma, sest eks huvid ja ootused on erinevad ja lõppkokkuvõttes ei anna see ka palju lisaväärtust. Hoopis olulisem on see, et selline suurepärane asi toimus ja kuna juba teist korda, siis loodan et traditsioon kinnistub ja Arvamusfestivali võib asetada ühte ritta Teeme ära, laulupeo, vabariigi aastapäeva sündmuste ja muu taolisega. Vahemärkusena seda, et sel aastal käisin esmakordselt ka laulupeol, mis oli ka igati positiivne kogemus, kuid Arvamusfestivaliga ei anna siiski võrrelda (erinevalt aruteludest/debattidest, ma väga suur koorilaulu fänn ei ole). Arvamusfestival on minu-taolisele just ideaalne üritus - kui tavaliselt on kestab klubiõhtu mingil teemal või debatt mingi poolteist-kaks tundi ja see on kõik, siis festivalil oli selliseid pooleteisttunniseid arutelusid mitukümmend - ei lugenud küll kokku, aga vast isegi saja ringis kahe päeva peale. Ühesõnaga täielik nirvaana :).

Asukoht oli ka igati hästi valitud - Tallinnast väljas, mis tähendab, et tuleb natuke pingutada, et kohale jõuda ning samas võimaldab see just ennast õigele lainele häälestada. Ja ajalooline Paide Vallimägi võimaldab edukat ruumilist paigutust. Ning kui kokku külastas festivali üle 4000 inimese, siis vähemalt 3x rohkem mahuks edukalt ära. Loodetavasti mõtlemisvõimelised inimesed avastavad endale selle ürituse järgmisel aastal - 10 000 külastajat oleks igati edukas näitaja kolmanda aasta kohta. Ja sealt miks mitte veel edasi. Aga teise aasta kohta igati ok - kui kogenud pole, siis niisama ju Paidesse sõitma ei hakka. Ma ise kavatsen aga aastapärast kindlasti kohal olla.

Kokkuvõttes ülikõva töö korraldajatelt. Usun, et festivali roll Eesti väitlus- ja arvamuskultuuri arendamisel ning ühiskonna teadlikkuse kasvatamisel saab olema oluline.

Ja lõppenud ta ongi

Alljärgnevalt mõned mõtted seoses lõppenud jalgpalli MMiga.

• Üllatusterohke turniir võitja osas üllatust eriti ei pakkunud. Ka poolfinaali jõudnud meeskondade hulgas suuri üllatusi polnud. Ka see, et valitsev maailmameister piirdub alagrupiga on nii Prantsusmaa kui Itaalia näitel sel sajandil juba nähtud sündmus. Tõsi, mitmed favoriidid pudenesid väga vara ja Brasiilia lõpp oli üllatavalt mannetu, seega ajalooline oli lõppenud turniir igatahes.
• Üldkokkuvõttes on seis maailmameistrite arvestuses 11:9 Euroopa kasuks (9 meistritiitlit on läinud Lõuna-Ameerikasse). Tundub, et selleni, kui maailmameister tuleb mõnest muust maailmajaost läheb veel veidi aega.
• Aafrika tõus, mida olen oodanud juba aastast 1994, jäi paraku ka seekord tulemata. Seekordne Aafrika edukaim Alžeeria pole ju ka "päris" Aafrika. Lähimas tulevikus sellist varianti, et finaalis mängiksid näiteks Nigeeria ja Ghana või Senegal-Elevandiluurannik ilmselt ei juhtu. Kuigi see oleks ülimalt oodatud. Vähemasti mulle. Ilmselt tuleb hakata aktiivsemalt vaatama Aafrika meistrivõistlusi.
• Brasiilia suur nõrkus oli sõltuvus kaitsed Thiago Silvast ja mängu ülesehitusel Neimarist. Nende puudumisel ei õnnestunud süsteemset mängu üles ehitada. Scolari tagasiastumine on igati tervitatav ning kuigi ta juhendas ka 2002 maailmmeistriks tulnud Brasiilia koondist, siis vaevalt ta tulevikus veel Brasiilia treeneritoolile satub. Tundub, et Brasiilia jalgpall vajab restarti igas mõttes.
• Turniiril jäi positiivses võtmes silma Kolumbia ja Costa Rica, mänguliselt negatiivselt pigem Inglismaa, Honduuras ja Uruguai. Tundub, et hammustamisest on kujunemas Suarezi kaubamärk. Minu 2 suurt lemmikut Holland ja Brasiilia jõudsid poolfinaali. Saksamaa võit Argentiina üle oli ka igati teretulnud. Saksamaa mängis väga enesekindlat, süsteemset ja väheste vigadega ilusat ning nauditavat jalgpalli, seega lõppkokkuvõttes on mul nende võidu üle heameel. 
• Kuigi Messi valiti turniiri parimaks mängijaks, oli temast kõvasti paremaid. Tundub, et seekord tehti valik kuulsa nime, mitte mänguliste saavutuste põhjal.
• Väravavahtide tase oli keskeltläbi väga kõva. Millest mul on ainult heameel, sest tõsine fänn hindab õnnestunud tõrjet samaväärselt kui löödud väravat. Primitiivsematele huvilistele muidugi pakub pinget ainult väravate löömine, aga no eks meil kõigil ole mingis aspektis arenemisruumi. Ja eks paljuski sõltub ka sellest, kellele kaasa elada - lemmiku mitte just suurepärane värav on ju oodatum kui vastasmeeskonna väravavahi supertõrje.
• Nüüd siis jääb oodata 2016 EMi valikturniiri, kus loodetavasti ka Eesti eduka esituse teeb ja siis juba finaalturniiri ennast. Loodan, et meistriks tuleb Holland. Ja siis peaks veel Aafrika meistrivõistlustel silma peal hoidma :).

Mis toimus?

Eurovalimised olid seekord kohati täitsa üllatuslikud. Siinkohal mõned mõtted/tõdemused:

·         Ansipi võit ja RE 2 kohta olid igati ootuspärased – tuleb vaid esikolmiku nimesid vaadata. Tulemus tõestas ka, et igasugu turu-uuringuid ei maksa tõsiselt võtta – mingi küsitlus näitas, et Lauristini toetus on Ansipi omast pea poole suurem. On ta jee J. 9 peaministriaastat tegi siinkohal ilmselt oma töö. Ansip üksi sai hääli rohkem kui sotsid kokku ning IRLil õnnestus vaid õige pisut rohkem kamba peale kokku koguda. Kaja Kallas tegi ka hea tulemuse, Paet vast jäi pisut ootustele alla.

·         Jätkates Lauristiniga, siis tema tulemus oli üllatav – nii suurt häältesaaki poleks julgenud pakkuda. Arvasin, et tema parim enne on möödas, aga võib-olla just vastupidi – aktiivsest riigipoliitikast eemalolek andis teatud värskust juurde.

·         Minu isiklik suurim üllataja oli Indrek Tarand – kuigi küsitlused näitasid tema sissesaamist ja toetust teatud mööndustega üsna adekvaatselt, olin üsna veendunud, et Tarand on ühekordne nähtus (üldiselt klounilaadsed tooted väga pikalt ei kesta, aga eks Tarandil on mingi sisu ilmselt varasemast elust säilinud). Aga tundub, et 5 aasta tagune sähvatus oli nii kõva, et kestab veel siiani. Tõsi, seekord oli tema toetus üle 2 korra väiksem (mul on tunne, et Tanel Talvel on selles ka oma osa).

·         Yana Toom oli muidugi teine suurüllataja. See, et Savisaar jääb alla just Toomile, mitte aga Ratasele ega Simsonile, näitab selgelt Keskerakonna niššistumist ja tõenäoliselt edasist marginaliseerumist –lisaks venemeelsusele hakkab isikkoosseis venekeelseks muutuma. Selle kinnituseks ka fakt, et vene üksus Toom-Stalnuhhin sai ligi 3 korda rohkem hääli kui hetke keski säravaim Eesti duett Ratas-Simson. Huvitav, kas Savisaar tunneb, et venelased on ta reetnud?

·         Sotsiaalmeedia pole siiski kõikvõimas – proua Ivnitskaja 167 häält jääb tema kurikuulsa klipi vaatajatest pehmelt öeldes kõvasti maha.

·         IRLilt oleks lootnud rohkem, aga eks tuleb edaspidi  veelgi tublimat tööd teha – ilmselt märksa püsivamalt ja pidevamalt kui valimiseelsed perioodid. Ja samas, olukorda arvestades polnud ju lõpuks tulemusel ka väga viga. 5 aasta pärast on 2 kohta igati reaalne.

·         Juba vähem kui 10 kuu pärast on Riigikogu valimised – saab näha, kes eurovalimiste sähvatustest ja uutest nägudest (Samost, Raud, Loone, aga miks mitte ka Mulenok ja Talve) suudab poliitikas kanda kinnitada.

·         Erinevalt mõnestki Euroopa riigist, eesti euroskeptikud ei võidutsenud. EKRE tulemus räägib enda eest, marginaalidest pole mõtet rääkidagi. Objektiivselt võttes on Eesti väga Euroopa-meelne, isegi kui kommentaariumitest võib teistsugune pilt jääda.

·         Valimisosalus oli kahetsusväärselt madal, on mõttekoht, kuidas eestlasi ükskõiksusest (et mitte räigemalt öeldes pohhuismist) võõrutada. Mõtted liiguvad sanktsioonide ja stigmatiseerimise suunas, aga sellest praegu pikemalt ei kirjuta.

Jumala sõda

 

 

"Jumala sõda" on raamat ristisõdade ajaloost. Mahukas ja põhjalik koos asjakohase tausta ja olude selgitusega. Märkimisväärne osa puhkusest kuluski selle materjali läbitöötamisele ning ristisõdade fenomen sai kindlasti olulisemalt selgemini lahtimõtestatuks. Mitmed müüdid, täpsemini küll klišeed said sealhulgas ümber lükatud. Autor käsitleb põhjalikult poliitilist olukorda ja erinevate osapoolte motivatsiooni. Viimane polnud sugugi alati religioossetest ajenditest kantud, ehkki esines ka fanatismi, seda küll peamiselt ristisõdijate väe hierarhia madalamatel tasanditel. Paljuski oli aga ristisõjas osalemine prestiiži küsimus nagu ka soov omandada ainelisi rikkusi, saada lahti konkurentidest, kindlustada oma võimu jne. Ka kohalike olude tundmine ning eeskätt ristisõdijate omavaheline ühtsus jättis kohati kõvasti soovida, mistõttu kavandatud eesmärke ei saavutatud kunagi täies mahus ning enamik sõjakäike lõppes läbikukkumisega (Euroopa ristisõdija perspektiivist vaadatuna).

Kriitikana võib öelda, et autor on pisut laialivalguva jutustamisstiiliga ning struktureerimises oleks võinud rakendada selgemat lähenemist, eeskätt nt ristisõdade nummerdamisel. Samas oli ka keskaeg Euroopas tervikuna väga killunenud ning suuremad riiklikud moodustised alles hakkasid (taas)tekkima. Ka ristisõja definitsioon pole päris ühene ning aja jooksul see devalveerus veelgi. Nii on kasutatud ristisõdade nimetust ka mitme Euroopa-sisese konflikti puhul, mitte ainult Lähis-Ida vallutamise kontekstis. Aga tervikuna väga arendav lugemismaterjal.

 

Juske: Härjapea jõgi tuleb Tallinna linnaruumis paremini eksponeerida - Tallinna Postimees

Juske: Härjapea jõgi tuleb Tallinna linnaruumis paremini eksponeerida - Tallinna Postimees

2012

2012 oli üsna heitlik, ent suuremate märgilise tähendusega sündmusteta aasta. Või avalduvad need märgid kunagi tulevikus. Üht-teist olulist siiski juhtus.

Obama valiti napilt aga kindlalt tagasi presidendiks. Vabariiklaste uus võimalus avaneb 2016, aga noori ja potentsiaalikaid kandidaate leidub, nt kasvõi seekordne asepresidendi kandidaat Ryan. Aga ka teisi. Romneyt ei saa ka veel maha kanda, aga pigem talle 4 aasta pärast ei panustaks. Oluline järellainetus on veel ees, kui Obama ametlikult 20.01 ametisse astub, toimuvad ka valitsuses mitmed olulised muudatused.

Valimisi oli mitmeid teisigi – Venemaa presidendi “valimised“ näiteks. Aga nende tähendus on pigem sümboolne, kuna tulemused olid ette teada ja sisulises plaanis ei muutunud mitte midagi. Kui Putin oma valitsemisaja lõpuni vastu peab, on ta 72 aastane ja Venemaa kontekstis oleks ilmselt alles siis põhjust uut juhti oodata. Kuid sinna on 12 aastat aega ja kiiresti muutuvas keskkonnas ei saa millelegi päris kindel olla. Ka Hiinas algas 2012 võimuladviku uuendamine, uus esindusisik Xi on suhteliselt mittemidagiütlev, aga kompromissina on keskpärasuse (ei äärmuslik reformimeelne ega ka tagurlane) eelistamine loogiline. Mis ei tähendaks, et Xi ei võiks olla väga võimekas juht. Olulised valimised toimusid ka Prantsusmaal, misjärel riik tegi uue presidendi juhtimisel pöörde vasakule. EL tulevikku silmas pidades oleks Sarkozy jätkamine olnud ilmselgelt parem variant, samas tundub, et Hollandi populaarsus on vasakpopulistlikest sammudest hoolimata üsna kiiresti kahanenud. Kasvuretoorikast hoolimata on kasinusmeetmed siiski endiselt asjakohased ja eeskätt Lõuna-Euroopale vältimatud.

Araabia kevade järellainetuses sai Egiptus endale islamistliku presidendi. Praeguses pildis juba mõõduka, sest varasemalt äärmusliku Moslemivennaskonna kõrvale on tekkinud veelgi äärmuslikumad jõud. Mis ei tähenda, et Moslemivennaskond oleks kuidagi liberaliseerinud. Läänemeelsete ja liberaalsete (eriti juhul kui need kaks mõistet koos käivad) kandepind Egiptuses on aga väga väike. Demokraatia ehitamine araabia maailmas ei saa lihtne olema ja oht, et ilmaliku diktatuuri järel tõuseb võimule autoritaarne islamistlik režiim, on igal pool üsna käegakatsutav. Liibüa parlamendivalimised on siinkohal erandlikud, aga riik pole samas ka üleliia stabiilne ja järgmised valimised võivad juba teistsuguse tulemuse anda.

Olulised valimised toimusid ka Gruusias ja Ukrainas. Gruusias toimus Ivanišvili juhitud opositsiooni võidu tagajärjel valitsusvahetus ja opositsioon sai võimule. Tõsi, see on väga kirev seltskond ja ilmselt peagi laguneb. Šaakasvili ametiaeg saab varsti läbi ja võimalik, et ka presidendipost läheb opositsioonile. Põhiseadusemuudatus annab peaministrile senisest suurema võimu, seega pole kindel, et Ivanišvili presidendiks pürgib. Ukraina parlamendivalimised kindlustasid Janukovitsi positsiooni ja valimisseaduse eripärast tulenevalt on küllaltki keeruline muutust saavutada. Aga opositsioon on olemas ja arvestatava toetusega ning mitte mahasurutud nagu Valgevenes.

Aasta lõppes Lõuna-Korea presidendi ja Jaapani parlamendivalimistega. Jaapanis tuli taaskordselt võimule liberaaldemokraatide partei, veenva ülekaaluga sedapuhku. Mis näitab, et nad on võimekaim poliitiline grupp. Ühelgi teisel jõu pole pikalt valitseda õnnestunud. Kreeka valimistel õnnestus lõpuks Euroopa meelsetel jõududel peale jääda ja koalitsioon moodustada. Kreeklastele on see muidugi hea uudis. Samas vaadates äärmuslaste suurt toetust, tekib küsitavusi kreeklaste euroopa-kõlbulikkus, seda ajaloost hoolimata. Serbia sai Tomislav Nikolici näol läänekriitilisema presidendi ning Armeenia parlamendivalimised ei muutnud sisuliselt miskit. Leedu parlamendivalimised andsid edu vasakjõududele. Paljusid valimisi ei hakka siinkohal pikemalt käsitlema.

Sobilik oleks välja tuua ka valik inimestest kellele 2012 jäi viimaseks: Kiro Gligorov, Rauf Denktas, Oscar Luigi Scalfaro, Whitney Houston, George Tupou V, Erast Parmasto, Rashidi Yekini, Vidal Sassoon, Donna Summer, Ray Bradbury, kroonprints Nayaf, Raivo Järvi, Üksildane George, Yitzhak Shamir, Oswaldo Paya, John Atta Mills, John Keegan, Tony Scott, Meles Zenawi, Neil Armstrong, Sun Myung Moon, Pavel Gratšov, Chadli Bendjedid, Norodom Sihanouk, George McGovern, Boris Strugatski, Larry Hagman, Kuno Pajula, Inder Kumar Gujral, Oscar Niemeyer ja Norman Schwarzkopf.

Miljard kõige vaesemat

 

Paul Collier on majandusteadlane, kes töötanud aastaid Maailmapangas ja nõustanud ka vaeseimate riikide valitsusi. Tema erilala on maailma vaeseimate riiikide arengu uurimine, täpsemini on ta keskendunud Aafrikale, kuna just seal asub väga selgelt vaesuse sügavaim konsentratsioon. Raamatus analüüsib ta maailma kõige vaeseimate ühiskondade (kus kokku elab ligi miljard inimest, sellest ka raamatu nimi) arenguvõimalusi ja arengu teel seisvaid takistusi, mida autor ise nimetab lõksudeks. Nii leiavad käsitlemist kodusõja lõks, loodusvarade lõks, siisemaale suletuse lõks, halbade naabrite lõks, halb valitsemine ja muud problemaatilised tüüpolukorrad neis riikides. Analüüs on väga hea, säilitades samas populaarteadusliku vormi ja mitte kandudes liigsügavatesse majandusmatemaatilistesse mudelitesse. Tõsi, kuna autor keskendub majandusele, siis muud aspektid on selgelt jäetud käsitlemata või alatähtsustatud. Näiteks kultuurilised aspektid, kuna must Aafrika (Saharast lõunas) moodustab Huntingtoni tsivilisatsioonide käsitluses lausa eraldiseisva, ehkki teistest mõnevõrra hägusama tsivilisatsiooni. Seega võib Collieri käsitlust pidada natuke ühekülgseks, kuid see külg on see eest väga sisukalt hõlmatud. Aafrika ja/või majandus/ühiskonnahuvilistele tasub kindlasti selle teosega tutvumine end ära.

Isamaa tagatuba

Kalle Muuli raamat Mart Laari esimesest valitsusest on üks huvitavamaid ja kaasahaaravamaid lugemiselamusi viimastel aastatel. Ja lisaks ka äärmiselt faktitihe ja tempokas. Kõik olulised teemad on leidnud käsitlust ja lahtimõtestamist. Muuli tajub adekvaadselt Laari valitsuse pöördelist rolli ja hindab seda objektiivselt. Keskendutud on olulisimatele teemadele ja neid teemasid oli päris mitmeid (kaitseväe relvadega varustamine, omandireform, probleemid venelastega jne jne). Seega jäävad ka paratamatult kõrvale vähemajaloolised sündmused ja isikud - näiteks, millega tegeles valitsuses energeetikaminister Niitenberg või teede- ja sideminister Andi Meister. Tõsi, raha oli sel ajal ääretult vähe ja teede ehitamisega ilmselt ei tegeldud, kuna oli pakilisemaid probleeme.

Positiivne on ka see, et võimule tulemise ja erakonna moodustamise eellugu räägitakse lahti. Ilma selleta on võib-olla konteksti raskem mõista ja see näitab ka, et valitsus ei tekkinud tühjale kohale. Ja muidugi lisaks Laarile endale ka terve galerii teisi tegelasi, kes neil väga pöördelistel hetkedel andid oma märkimisväärse panuse Eesti kujunemisesse, luues ühtlasi pinnase hilisemaks eduks. Paljusid muidugi neist enam aktiivses poliitikas ei ole, selles mõttes on 20 aastaga toimunud päris põhjalik põlvkonnavahetus. Laari valitsuse poliitika mõju aga on sellest hoolimata ka praeguses Eestis tuntav. Kokkuvõtvalt on see raamat väga oluline peatükk Eesti taasisesesvumise ajaloos, mille lugemine oleks mitte ainult kasulik vaid ka vajalik igale Eesti elanikule.

Obama 2012+

 

USA presidendi osas on järgmiseks neljaks aastaks selgus majas. Nagu karta oligi (ütlen nii kuna toetan põhimõtteliselt vabariiklasi) võttis Obama tasavägiselt, ent siiski kindlalt võidu, nagu ka ennustati. Suurt kursimuutust seega ilmselt oodata ei ole, kuigi mitmed administratsiooni tippjuhid vahetuvad. Personalipoliitiliselt ees ootamas seega põnevad ajad. Siiski ei tähenda need muutused muutusi poliitikas. Lisaks ei saa unustada Kongressi, mille üht koda kontrollivad demokraadid ja teist vabariiklased. Seega pole ka põhjust oodata järsku pööret majanduspoliitikas, nt maksureforme, välisvõla kahandamist jms. Samas on USA oma positsioonitõttu eriolukorras, sest nagu ütles Kristjan Lepik: „näidake riiki, kes oleks suuteline USAlt võlga sisse nõudma“. Ainsana tuleks kõne alla Hiina, kuid samas on USA Hiina kaupade peamine eksportturg. Seega tooks võla tagasimaksed Hiinale küll sisse (reservid on neil niigi suured), samas vähendaks tagasimaksed ja kasinusmeetmed USA tarbimisvõimet ja seeläbi Hiina ekspordimahte, mis omakorda kahandaks Hiina majanduskasvu. Hiinale on aga kõrge majanduskasv kriitilise tähtsusega, hoidmaks sotsiaalset stabiilsust (Hiina enda ekspertide sõnul peaks kasv olema vähemalt 6%, mis Läänemaailma mõttes on ülikõrge, et hoida riiki stabiilsena). USA tarbimisvõime kasv aga eeldab pigem lisalaenusid Hiinast (mujalt ju eriti pole)? Seega on mõlemad nii tihedalt seotud, et lahendust ei paistagi. Välispoliitiliselt jätkub Obama pehme lähenemine, mil on omad eelised (näiteks ei lase vaenulikel režiimidel nii kergesti rahvast mobiliseerida, eriti Iraani näitel) kui ka ohud (Iraani opositsioon küll kosub, aga ka riigi tuumavõimekus kasvab). Ja jõuline Bushi stiilis lähenemine võib teatud juhtudel osutuda vägagi edukaks, aga tundub, et Obama sellega ei riski.

Põnevam saab seis olema kindlasti nelja aasta pärast kui täiesti uued kandidaadid laval. Positiivseim selles kampaanias oligi Paul Ryani esiletõus, usun, et 4 aasta pärast on ta juba ise presidendiks pürgimas. Kuna Romney on juba kaua figureerinud ja tal pole olnud kindlat vabariiklaste toetust, siis ilmselt on uue näo esilekerkimine väga tõenäoline. Ja miks mitte ka demokraatide leerist, Hillary Clinton ei pruugi kindlasti olla demokraatide lõplik valik. 4 aastat on poliitikas pikk aeg ja nii mõndagi jõuab juhtuda. Ning jätkates sama poliitikaga ei pruugi nelja aasta pärast demokraatide seis üldse lihtne olla, ma isegi julgeks öelda, et eelis oleks vabariiklastel, kuna majanduse olukord ilmselt ei parane, mis toob kaasa lõpliku pettumise Obamas ja demokraatides laiemalt.

Lisan ka kaardi osariikide lõikes, kes kus võitis:

Konverents EL ühisturust

Juba kolmapäeval (17.10) toimub Swisshotellis konverents "EL majandusruum-piirideta tegevusväli", kus ettevõtjad ja ettevõtlushuvilised saavad end EL turul toimetamisega kurssi viia. Algus 9.30 ja tegu on tasuta üritusega.

Lähem info ja registreerimine:

http://ühisturg20.ee/

Suvist meisterdamist

Mõtlesin, et riputan siia üles mõned pildid puhkuse ajal valmis meisterdatud asjadest. Lindude toidumaja ja kohad, millel istuda disainisin ise, lindudele mõeldud eluasemete puhul kasutasin jooniseid, mis sel alal pädevamate poolt välja mõeldud.

 Lindude toidumaja

 Nahkhiirte varjekast

 Pesakast kakkudele

 Tihaste tulevane eluase

Taburett

Pink

Üks väiksemat sorti pink

Pöörased aastad

Euroopa aastatel 1900-1914 oli kahtlemata põnev ja äärmiselt kiiresti muutuv koht. Just sel ajal levisid kiiresti massidesse või vähemasti masside teadvusesse mitmed uued elumuutvad asjad nagu auto, lendamine, järjest võimsamad masinad (tankid, laevad jne). Samuti oli see ajajärk oluline humanitaarteaduste arengus – sündisid psühholoogia ja sotsioloogia, tegutsesid Freud ja Max Weber. Tekkis ka massimeedia ajalehtede näol, mis levitasid infot varasemaga võrreldes enneolematu kiirusega paljude inimesteni.

Philipp Blom ongi püüdnud keskenduda just ajastu vaimu tabamisele, keskenduses just sellele, mis teemad olid aktuaalsed igapäevaselt ja mille üle arutleti. Poliitilise analüüsi roll raamatus on marginaalne, kuid seda polegi eesmärgiks seatud. Autor on püüdlikult püüdnud vältida tagant järele tarkust ning esitanud ajastu pilti just sellisena nagu see sel hetkel olla võis. Või vähemasti üritanud seda teha. Ja see on tal väga hästi õnnestunud – valminud on tõeliselt haarav ja huvitav teos ajast vahetult enne Esimest maailmasõda – ajast mis  ajalooõpikutes jääb mõneti varju. Ka ei püüa autor lahata sügavuti põhjuseid, mis viisid sõjani nagu tavapäraselt seda ajajärku käsitledes tehakse.  Ehk siis püüab vabastada eelmise sajandi alguse sellele järgnenud maailmasõdade mõjutustest. Minu arvates igati tänuväärne ja ka kordaläinud üritus.

Põhjust, miks see ajajärk on oluline ja murranguline, ning millist mõju võis see inimesele avaldada kirjeldab autor ka ise väga tabavalt. Umbkaudu tsiteerides, siis 20. sajandi algul Prantsusmaal elanud täisealise vanavanemad mäletasid veel revolutsiooni-eelset absoluutse monarhiaga Prantsusmaad, seevastu kui tema lapselapsed võisid näha nii tuumapommi, kuul käimist kui internetti. Aeg muutus kiiremaks ja elukorraldus koos ühiskondlike suhetega muutus tundmatuseni.

Kommunismi tõus ja langus

Archie Browni raamat on hea ülevaade kommunistlikust süsteemist ja kommunistlikust maailmast. Teost saab pidada üsna mahukaks, aga ülevaatele omaselt siiski ülevaatlikuks, mitte sügavaks. Aga kui tahta anda süvapilti kõigist kommunistliku süsteemi omapäradest, toimimisloogikast, inimestest ja riikidest läheks vaja mitukümmend sama mahtu raamatut. Ülevaate ülesanne ongi olla ülevaatlik ja selles mõttes täidab raamat oma eesmärgi suurepäraselt, olles siiski enamat kui lihtsalt kogum põhifakte. Analüüs on olemas ja igati korralik, emotsioone autor välja eriti ei näita, mis mõneti muudab teksti muidugi kuivemaks. Ma ei tea, võib-olla on see Oxfordi ajaloolase puhul kvaliteedimärk. Ajaloohuvilisena ma ise sellest teosest küll miskit uut ei avastanud, aga neile kes pole teemaga nii palju kokku puutunud, aga huvi on, on see kindlasti huvitav ja sisutihe lugemismaterjal. Raamistiku vähemasti paneb paika ja praktiline ning teoreetiline pool on ka ilusasti tasakaalus.

Venemaa: valguses ja varjus

Marko Mihkelsoni blogi olen juba aastaid huviga jälginud, tema esimest raamatut sai seega samuti suure huviga lugema asutud. Ja raamat on tõesti hea. Heas tasakaalus nii sisu kui tempokuse mõttes. Venemaa mõtestatakse lahti liigsetesse detailidesse laskumata,samuti suudab Mihkelson piisavalt üldistada ja eristada olulist. Venemaad analüüsima ei asu autor mitte aegade hämarusest vaid Brežnevi aja lõpust, mil NSV Liit lagunema hakkas ja lagunemise järelmid oluliselt ka tänapäevast Venemaad mõjutanud on. Eraldi teemana Tšetseenia sõda, mis samuti Venemaale suurt mõju on avaldanud (nii esimene kui teine). Igal juhul Venemaast huvitatule kindlasti väärt lugemismaterjal.

Stalini sõgedus

Raamat "Stalini sõgedus" annab väga hea ülevaate 2.maailmasõja alguse esimestele päevadele idarindel. Autor Konstantin Plešakov on ühelt poolt tervikut haarates suutnud detailides värvikalt kirjeldada Nõukogude poole olematut valmisolekut Saksamaa rünnakuks. Fakte on tihedalt ja õnnestunud on koosatada ülevaade, mis tekstiformaadist hoolimata üsna hästi visualiseerib, mida tähendas esimesete päevade kaos rindel. Minu arvates just see ongi raamatu väärtuslikuim osa - näide sellest, mis toimub ootanmatu rünnaku alla sattudes. Samas ka Stalini isiku ootamatu otsustusvõimetus sellises erakokkralises olukorras on üsna hästi edasi antud. Autor lähtub puhtalt faktidest, mis nt võrrelduna Radzinski teostega on samm tõepärasusele lähemal.

Kuuba südames

"Kuuba südames" on Mart Laari ja Andres Herkeli kokkupandud raamat Kuubast. Lühike ja lööv ning ideoloogiliselt selgepiiriline. Laari osa keskendub Kuuba ajaloole ja väljakutsetele ehk on siis pigem üldisem käsitlus. Herkel seevastu kirjeldab detailselt oma külaskäiku Kuuba opositsionääridele ja annab hea hetkeolustikulise vaate saareriigi probleemidele. Lühildame maht ei kahanda teose väärtust, vaid võimaldab saada kiirkorras ülevaate Kuubast. Kuna Kuubast just üleliia eesti keeles ilmunut pole, siis tänuväärne lugemine igaljuhul.

Leif Kalev ja Ott Lumi: maha SAlgamata poliitilist reaalsust - Arvamus

Leif Kalev ja Ott Lumi: maha SAlgamata poliitilist reaalsust - Arvamus

Inventuur

80-dad ja 90-d on Eesti muuskikas üks põnevamaid ajajärke minu jaoks. Paljud olulised punk ja rockbändid on oma algusega just 80-te keskpaigas või vähemasti alustasid mitmed olulised muuskud oma teed just sel ajal. Üks olulisemaid neist kindlasti ka Allan Vainola. Seda kirjutan ma puhtalt subjektiivses võtmes, aga usaldades oma head maitset, usun, et võin ka natuke laiendada:). Igaljuhul kui võtta sõna muusika teemadel, siis Eesti heast muusikast rääkides ei saa minna mööda Vennaskonnast, JMKEst, Alumiiniumist, Terminaatorist, Singer-Vingerist ... seda loetelu saab kindlasti ka pikendada ja otsapidi ka tänaste staarideni venitada, aga see pole antud juhul eesmärk. Minu jaoks algas muusika just 80datest ja neist artistidest.

Seega on äärmiselt huvitav teha tagasivaade Allan Vainola meenutuste läbi. Inventuur alustabki algusest ja jõuab välja milleeniumivahetuseni. Kui võrrelda teekonda nt rongisõiduga, siis suuremate peatustena saab käsitleda Vennaskonda (läbivalt), Mertro Luminali, ansamblit Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber, Sõpruse puiesteed (lives superbänd, parem kui plaadilt kuulata), Keldrit ja lõpetades Unenäopüüdjatega (seda küll raamat otseselt ei käsitle). Sekka ka kõike muud, mis taustal toimus, ehk millest tegelik elu koosnes.

Allan Vainola nii lauljana kui tekstikirjutajana on super ja minu arvates üks andekamaid üleüldse. Tuleb välja, et ka proosakirjanikuna. Stiil on hoogne, samas neutraalne ja lühidusele vaatamata mitte pealiskaudne. Saladusi jääb kindlasti avamata, kollane ei ole see märksõna, mis erinevalt Mihkel Raua üllitisest võiks Inventuuri iseloomustada. Raamatut rikastavad ka Vainola luuletused.

See teekond on väärt, et seda läbida!

Kinnisvararaadio

Päris huvitav initsiatiiv on Kinnisvararaadio. Iga nädal lisandub üks pooletunnine saade. Lähemalt: http://www.kinnisvararaadio.ee/

Tagasivaade aastale 2011

Mööduv aasta oli tegude ja sündmusterohke, peatun enda tagasivaates ainult kõige olulisemal.

2011 aasta märksõnaks võiks olla „Araabia kevad“. Tegu on kahtlemata huvitava fenomeniga, mille tulemuste osas saab vast selgust alles mõne aasta pärast. Ma pole sugugi kindel, et esmased optimistlikud järeldused, et araabia-islamimaailm on demokratiseerumas, paika peavad. Pigem on protestide põhjuseks kiire rahvastikukasvu tulemusel tekkinud suur hulk noori, kel pole tuleviku seisukohast suurt miskit peale hakata, sest riik ei ole suutnud neile piisavalt pakkuda. Enamik neist omab ilmselt ainult ähmast ettekujutust, mida demokraatia (vähemasti läänelikus mõttes) endast üldse kujutab, pigem on demokraatia sildiks mõtteviisile, et minu arvamust peab arvestama. Ja see arvamus võib olla ühelt poolt üsna religioosne-islamistlik ja teisalt suunatud olmetingimuste parandamisele ja heaolu nõudmisele (valitsejatelt ikka, kellelt siis veel). Seega mässavast massist kodanikuühiskonnani on araabia kevade maades ikka veel väga pikk tee ning ei ole mingit garantiid, et see piltlikult öeldes lõpuni kõnnitakse.

Tõsi, riigid on erinevad – Tuneesias, kus on olemas mingi keskklass ja riik oli ka varem arenenum ja avatum, on isegi lootust, et tekkib Türgi taoline ilmalik riigivõim, mis küll islamist tugevalt mõjutatud kuid see eest suhteliselt mõõdukas. Esimeste valimiste tulemused annavad lootust, ehkki pole just ülearu julgustavad – võtmeküsimuseks saab, kas nö „mõõdukad islamistid“ ikka on nii mõõdukad kui nad ise väidavad. Egiptuse tulevik on suur küsimärk, sisuliselt jäi ju vana režiim püsima, lihtsalt riigi juht kõrvaldati võimult. Samas on riik endiselt rahutu. Selles kontekstis on huvitav vaadelda suhtumist ja suhtumise muutumist Moslemi Vennaskonda – kui aasta algul oli üks suurimaid hirme, et võimu võib võtta Moslemi Vennaskond ja kehtestada islamiriigi, siis praegu on juba levinud arvamus, et pole nad nii hullud midagi ja tegelikult on nad päris mõõdukad. Põhjus pole küll ilmselt vennaskonna ideoloogia liberaliseerimises vaid pigem selles, et salafiidide näol on kerkinud esile veelgi radikaalsemad jõud. Liberaalid on paraku selgelt vähemuses. Jeemeni puhul on suht kindel, et mingit demokraatiat ei ole tulemas ja riigis võtab võimu uus islamistlik diktatuur. Liibüa esimene väljakutse on aga vältida kodusõda erinevate rühmituste vahel – kui peaks toimuma vabad valimised, oleks tulemus suht ennustamatu ja kardetavasti positiivset üllatust ei paku. Süüria juba sisuliselt ongi kodusõjas ja lahendust ei paista. Patiseis on aga igas mõttes kõige kurnavam.

2011 teine suur teema on majanduskriis, täpsemini eurovõlakriis, sest tundub, et Aasias ja ka Ameerikas siiski majandus jätkab kasvamist ka 2012 (Economisti ennustus vähemasti nii pakub). Euroopa on selle järgi ainus piirkond 2012, kus majandus kahaneb. Võlakriis on näide sellest, et kui kokkulepetest oleks kinni peetud, siis midagi sellist tekkida ei oleks saanud. Euro kasutamise nn Maastrichti kriteeriumid, näevad ette, et riigi võlgnevus ei tohi olla suurem kui 60% SKPst, samas on enamus riike siiski kokkulepitust rohkem laenanud, Itaalia nt koguni poole rohkem, Kreekast rääkimata. Seejuures püütakse kriisi lahendada uute võlgade võtmisega, kuid probleem ongi selles, et võlausaldajate usaldus on kadunud ja seega intressid laenajate jaoks väga kõrgeks tõusnud. Seejuures soovitavad osad majandusteadlased kriisi ajal kärbetega ettevaatlikud olla, kuna see võib veelgi majandust kahandada. Soovitus kriis laenude abil üle elada võiks olla mõistlik olukorras kus riikidel võlad puuduvad või on mõistlikus mahus, ent praegu on euroala riikide võlgnevus ilmselgelt juba üle mõistliku taseme, seda isegi nö korralike riikide puhul nagu Saksamaa, Prantsusmaa jt. On selge, et ükskord peab laenude arvelt kasv lõppema ja mulle tundub, et see aeg on kätte jõudnud. Loodetavasti, sest paradigma peab muutuma – kulutada saab niipalju kui on mida reaalselt kulutada, mitte aga nii palju kui vaja on. Kui „vaja“ on rohkem, tuleb lihtsalt vähemaga leppida ja oma soove allapoole korrigeerida. Ja see on põhimõtteline küsimus – kärpida ei tule ainult sel põhjusel, et muudmoodi pole enam võimalik, vaid ka hoiakud nt heaoluriiki ja riigi rolli sotsiaalse heaolu tagamisel peaksid muutuma (kuigi tõenäoliselt seda paraku vähemalt 2012 ei juhtu). Huvitav, kas kusagil võiks välja ilmuda poliitiline jõud, kes ütleks: „kõik, laenamisega on nüüd lõpp“. Kahjuks seda ilmselt ei juhtu.

Positiivse poole pealt on aastast 2011 välja tuua Eesti jalgpallikoondise edulugu. Nii lähedal finaalturniirile pole me varem olnud, nüüd on oluline saavutatud positsioon stabiliseerida ja mitte laskuda tagasi nagu juhtus u 10 aasta eest. 2012 EM finaalturniirile meil küll asja pole, aga 2014 MM-i Brasiilias võiks ju sihikule võtta küll – alagrupp pole just lihtne, aga ka mitte päris lootusetu. Loodetavasti aitab see kõik ka jalgpalli populaarsust kasvatada, kuigi jah – tõeline fänn on fänn ka siis kui Eesti FIFA edetabelis 128. kohal istub, mitte ei hakka kaasa elama siis kui koondisel hästi läheb. Tore kui Eesti spordil hästi läheb. Veerpalu juhtumit ei kommenteeri, kuna suusatamine jätab mind külmaks, samuti ei saa ma aru inimestest, kes Facebookis „usklike“ kommuune moodustavad – jätavad kergeusklike naiivikute mulje, aga noh, eks nad ise tea.

Kuigi keskerakondlik, mahub siiski plusspoolele ka Kultuuripealinn 2011. Üritustel eriti ei käinud, aga väga lahe on, et avati kultuurikilomeeter. Väga põnev koht ja rada. Tõsi, minu jaoks juba siis, kui seal veel raudtee oli ja inimesi selle eriti ei jalutanud aga nüüd siis ka massidele ligipääs olemasJ. Tallinnas on veel muidugi hulgi objekte, sh kultuuriobjekte, mis seisavad suhteliselt kasutamata ja mida saaks ja tuleks arendada, nagu Skoone bastion, Linnahall, Patarei merekindlus jms. Ülemiste ristmikuga on suurtest infraobjektidest alustatud, kuid ka väiksemad objektid ei tohiks seetõttu väga kannatada – Tallinna teed peaks ikka läbitavaks jäämaJ.

Positiivne üllatus oli protestijate arvukus Venemaal pärast parlamendivalimisi. Tundub, et opositsioon võib arenda siiski millekski enamaks kui kamp veidrikke, kellena nad seni Venemaa avalikkusele on paistnud. Kuigi jah, ega ka seal ei ole ju ainult liberaalid, vaid ka kommunistid, natsionaalbolševikud ja muu selline, kelle esiletõus kindlasti Eesti huvides ei ole. Aga loodetavasti siiski miskit muutub. Põnev saab olema ka Põhja-Koreas toimuv, huvitav, kui kaua see vabaõhu vangilaager vastu peab.

Fukushima juhutum on kahandanud läänemaailmas tuumaenergeetika populaarsust, mis tähendab lähiajal ilmselt seda, et rohkem kasutatakse saastavamaid kütuseid nagu süsi. Saksamaa „roheline“ samm tuumaenergiast loobumise osas ei kujune seega just eriti keskkonnasõbralikuks, kuna taastuvenergia osakaal on kasvust hoolimata liialt väike, et konkureerida tuumajaama mahtudega. Tõsi, erinevad alternatiivid siiski arenevad ja nii on lootust, et nt 10 aasta pärast on mõningaid olulisi läbimurdeid saavutatud, miks mitte ka nt termotuumaenergeetika osas, kuigi tõenäolisem on pigem nö lokaalsemate energiatootjate a la päikesepatareid laialdasem levik.

Paljude jaoks jäi 2011 ka viimaseks, näiteks: Albaania kroonprints Leka, Odemegwu Ojukwu, Svetlana Allilujeva, Alfonso Cano, Andy Roony, Arnold Green, Peeter Kreitzberg, Bronislovas Lubis, Muammar Gaddafi, Ramiz Alia, Steve Jobs, Burhanuddin Rabbani, Harri Holkeri, Andrzej Lepper, John Shalikasvili, Amy Winehouse, Mika Myllyla, Otto von Habsburg, Itamar Franco, Fanny de Sivers, Frederick Chiluba, Eliyahu Goldratt, Lawrence Eagleburger, Sergei Bagapš, Ferenc Madl, Osama bin Laden, Ron Asmus, Evald Okas, Sai Baba, Max van der Stoel, Elizabeth Taylor, Viljar Loor, Warren Christopher, Emmy, Necmettin Erbakan, Muhamed Bouazizi, Katri Ezzoubi, Ülo Nugis, Kert Keskküla, Tiit Käbin, Andrus Norak, Ants Paju, Sunday Bada, Helju Vals, Vaclav Havel, kroonprints Sultan, Kim Jong-il, Vassili Starodubtsev.

Mis juhtub aastal 2012, selles osas soovitan lugeda Economisti ka eestikeelsena ilmunud väljaannet „Maailm 2012“ (saadaval pea igas ajaleheputkas).