Keisrite elulood

Pea 2000 aastat tagasi kirjutatud elulood Rooma keisririigi 12 esimese valitseja kohta on igati põnev ja asjakohane lugemine. Väga huvitav ja hariv raamat. Kuigi riigivalitsemise väline pool on vahepeal edasi arenenud, on Rooma ajaloost paljut õppida. Rooma riikluse panus tänapäeva riigisüsteemi arengusse, vähemasti läänemaailmas, on kindlasti märkimisväärne. Tõsi, keisrite elulugudes erilist riigi toimimise analüüsi läbi ei viida, kuid võimupositsioonil olevate isikute tegemiste kajastamisel joonistub see mõningal määral paratamatult välja. Ka eraeluliste detailide kirjeldus on huvitav, seda enam, et vähemasti esimeste valitsejate (Caesar, Augustus, Tiberius) on Suetonius üsna põhjalik – lõpupoole elulood lühenevad, kuid ka hilisemad valitsejad pole ajaloo seisukohalt enam niivõrd olulised. Ka Hardi Tiidus on kirjutanud kõikide Rooma valitsejate lühielulood raamatus „Vana hõbe“ – keegi võiks selle uuesti välja anda, tegu on samuti väga põneva lugemisega.

Freakonomics. Hullumajandus

Päris põneva nurga alt vaade majandusele. Statistikaga võib muidugi pea kõike tõestada, eriti kui kausaalsed sidemed tunnetuslikud on, näiteks seda, et abortide suurem arv toob kaasa väiksema kuritegevuse. Raamat on igal juhul väga veenev, hakkagi või uskuma, et liberaalsem abordipoliitika oleks võinud Ceauşescu võimule jätta (sellise oletuse autor õhku viskab). Raamat on kindlasti mõtlemapanev, kõik seosed ei pruugi esmapilgul nähtavad olla ja mõtlemisainet jätkub päris pikaks. Analüüs on nauditav ja hoomatav, autor ei ole kaldunud numbrite ja valemite maailma, mis teosele ainult kasuks tuleb. Tundub, et tähelepanu ja positiivsed kommentaarid autori suhtes on igati õigustatud, ehkki mitte vast ka nii ülivõrdes, nagu raamatu kaanelt lugeda võib.

Ateistlik universum

Lühike ja kompaktne tõestus, miks jumalat ei saa olemas olla (ükskõik millist) ja kui saakski, siis põhimõtteliselt ei ole tuvastatav, millise usu omaga tegu on. Seega on ka religioossed õpetused nagu iga teinegi ideoloogia, mis lihtsalt legitimeerib end jumala-kontseptsiooniga. Raamatus on rõhk kristlusel (USA puhul aktuaalne teema, autor on ameeriklane ja ka raamat tervikuna USA-keskne – selles mõttes, et lahatakse just USA kontekstis olulisemaid teemasid). Raamatu tempo on suhteliselt hoogne ja asjatutesse detailidesse ei laskuta – tegu on ikkagi üldülevaatega olulisematest punktidest jumala olemasolu puudumise kohta. Teoreetilist tausta väga ei ole – iseenesest tõestusmaterjali ja loogilisi konstruktsioone jumala olemasolu välistamiseks oleks saanud veelgi enam esile tuua, kasvõi klassikaline jumala atribuutide/omaduste välistamine läbi loogiliste paradokside. Näiteks ei lahata raamatus küsimusi stiilis „kas jumal suudab luu nii raske asja mida ta ise tõsta ei jõua?“ (järeldus nii „ei“ kui „jah“ vastuse puhul oleks see, et jumal ei ole kõikvõimas, kõikvõimsus on aga jumala vältimatu omadus, st ilma kõikvõimsuseta pole tegu jumalaga). Iseenesest oleks ju raamatus ka sellised käsitlused välja tuua. Aga lugemisväärtus on raamatul kindlasti suur, kristlastele peaks tegu olema kohustusliku kirjandusegaJ. Või miks mitte ka kooliprogrammidesse ilukirjanduse kõrvale tuua mõned muud olulisi teemasid käsitlevad teosed.

Teejuht purunevasse maailma

Lühidalt öelduna on tegu fragmentaarse ja ilma tugeva raamistikuta/suunata raamatuga, mis koosneb hunnikust huvitavatest faktidest ja mõnedest natuke vähem huvitavatest mõttekäikudest. Lugeda ju võib ja kindlasti tuleb see kasuks, aga ega väga palju juurde raamat ei anna – killukesi siit ja sealt erinevatel teemadel, mis kokkuvõttes jäävad kõik äärmiselt pealiskaudselt kajastatuks. Pole ka ühte kandvat teemat, ehkki autor püüab sellena esitleda kultuurierinevusi – mida tõsi küll, siin-seal ka kajastatud on, eriti raamatu lõpupoole. Lugemist kahetsema ei ea, aga mingit terviknägemust, mida lahata, ei saa. Robert Kaplani „Tulekul on anarhia“ (miskipärast tekkis võrdlus, ehkki raamatud on päris erinevad, võimalik, et pealkirjasemantika mõjutab) on kindlasti oluliselt süsteemsem ja väga hea raamat, mida tuleks lugeda (ise lugesin mingi 5-6 aastat tagasi) ja mis on väga arendav, erinevalt Kalev Solli kirjapandust, mis on lihtsalt huvitav, eriti kui teema väga tuttav pole ja lisandub uudsusemoment (mulle paraku selles uut eriti olnud).

Valimistest

Täna on siis Euroopa tuleviku seisukohast ülimalt olulised Briti üldvalimised. Loodan, et tooridel läheb edukalt ja David Cameronist saab järgmine peaminister, sest esiteks vajab UK ilmselt mingit muutust (selles mõttes on ka vasakpoolsete liberaalide esiletõus päris positiivne, ehhki see on konservatiivide edumaad kõvasti kahandanud) ja ka Euroopa Liidu suunal oleks ilmselt vaja värskeid ja kriitilisi tuuli. Majoritaarne süsteem, mida britid kasutavad, pole küll kõige õiglasem, ent sel on pikk ajalugu ja ajalooliste traditsioonidega ühiskonnas nagu UK kahtlemata on, oleks sellest loobumisest (mis on liberaalide eesmärk) kahju. Pikas perspektiivis on huvitav kuidas läheb Šoti ja Walesi rahvuslastel. Ka oleks pööre paremale meeldiv jätk Ungari valimistele, millel parempoolne FIDEZ parlamendis 2/3 ülekaalu saavutas senivalitsenud sotside asemel. Ungarile, kui mitte nii väljakujunenud riigile, olid valimised ja tulemus kahtlemata olulisemadki kui brittidele, ent Euroopa mastaabis on UK hääl muidugi olulisem. Ungaris on igaljuhul head eeldused vajalike ja jõuliste reformise läbiviimiseks loodud.

Olulisi valimisi on muidugi veelgi tulemas, kasvõi Rootsis ja sügisel Lätis.

101 Eesti ajaloo sündmust

Mart Laari valik Eesti ajalugu enim mõjutanud 101 sündmusest. Tõsi, paljud väljavalitud on sündmusena tinglikud, käsitletud on ka mitut olulist protsessi. Kokkuvõttes päris huvitav ja ülevaatlik, martlaarilikus stiilis kirjapandud. Annab tingliku ülevaate Eesti ajaloo võtmepunktidest teel tänapäeva. Ajaloohuviline ilmselt miskit väga uut teada ei saa, aga tore on lugeda sellegipoolest –mis toimus, kuidas ja mis oleks võinud teisiti minna.

See ei ole raamat

Tegu on ikkagi raamatuga. Nagu ilmselgelt aru saada on pealkiri väikestviisi kummardus Focault’le, kel on ilmunud teos see ei ole piip (piibu kujutisega kaanel). Viimane väide oli muidugi tõene, kuna tegu oli ikkagi raamatu, mitte piibuga. “See ei ole raamat“ pakub rea väikeseid seiklusi populaarfilosoofias. Süsteemsust eriti ei ole ja ka süvitsi tutvustatavad autorid on minu hinnangul valitud väga autori maitse-eelistustest lähtuvalt. Aga muidu täitsa tore lugemismaterjal.

Don Juani õpetused

Omapärane raamat. Jutustus peaks olema siis sellest, kuidas omandada iidseid indiaani tarkusi ja väge, aga minu arust käib kogu teema ümber protsessi ning ilma eriliste tulemuseta, kui pisut müstikat välja arvata. Žanrilist määratlust on keeruline teha, autori sõnad viitavad antropoloogilisele uurimusele, kuid see pole eriti tõsiseltvõetav ja maagilise realismi parematele näidetele jääb raamat alla. Kuigi jah, lugeda ju täitsa võib aga midagi ei juhtu kui seda ka mitte teha.

PS! Pealkirjas mõeldud don Juan on indiaanlane, kel Euroopa kultuuriruumis kuulsama nimekaimuga mingit pistmist pole.

16 aastaselt valima

Huvilistel on võimalus avaldada arvamust 16. aastastele valimisõiguse andmise kohta. Lisaboonusena võib võita ka reisi Brüsselisse;). Küsitlusele saab vastata siit.

Korralduslik teema

Lisasin mõned uued viited headele blogidele ja tegin ka väikseid ümberkorraldusi blogis.

Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid

Rahvuslus, riiklus, poliitiline mõtlemine - need on teemad, mida see artiklikogumik käsitleb. Mõtted pärinevad alates Nõukogude aja lõpust, kuni ajani, mil Eestist on juba saanud Euroopa Liidu liige. Mart Nutt on üks väheseid (või oli ta isegi ainus?) kes on olnud Riigikogus järjestikku alates aastast 1992 (siis kui Eesti taas päris riigiks sai). Seega on ta kogu aeg näinud riigi arengut nö köögipoolelt. Arvamused on huvitavad ja hästi argumenteeritud, ideoloogiliselt mõõdukalt rahvuslikud - sellist maailmavaadet Nutt ju esindab. Ülevaate Eesti riikluse arengust, kodakondsusküsimusest ja poliitilisest mõtlemisest saab raamatust igaljuhul, ainuke küsitavus on teemade kaupa grupeering, mis ühest küljest on loogiline, teisalt satuvad sama teema alla artiklid nii sellest ajast, mil Eesti alles püüdles iseseisvuse poole ning sellest, kui valmistuti aktiivselt ELiga liituma ja nii mitmes peatükis. Alternatiiv oleks olnud ajapõhine lähenemine, kuid sel juhul oleks teemad olnud segamini. Et sedapuhku siis niimoodi. Raamat on igaljuhul tore lugemine.

Seitse sabasulge

"Seitse sabasulge" on nauditav tekst, inimese ja inimese toimimise sügavamatest tasanditest. Analüütiline ja kaasahaarav, nagu kõik Toomas Pauli tekstid, mida lugenud olen. Omamoodi on tegu esseekogumikuga, samas on teemad omavahel seotumad, kui lihtsalt valik esseesid.

Teemaks on vabadus

Intervjuu vormis raamat Gruusia presidendi Mikheil Šaakasviliga on kerge, ent samas haarav lugemine, mis algab 2008. Aasta Vene-Gruusia augustisõja teemaga, kuid jõuab pikkamisi ka selle eellooni ning erinevate küsimustega avatakse ka Gruusia ajalugu ja tänapäeva. Igaljuhul väga põneva raamat oli, mõneti kahju, et suht lühike, kuid Gruusia olukord avaneb ilusti. Samas saab ka põgusa ülevaate Šaakasvili isikust ja seisukohtadest, ehkki persoon ei ole raamatus domineeriv, vaid ikkagi riik.

Massid ja võim

Ortega y Gasset sarnase pealkirjaga raamatust „Masside mäss“ (ilmunud ka samas sarjas) on „Massid ja võim“ kordades üle nii mahult kui tuumakuselt ja ka tunduvalt huvitavam lugeda. Elias Canetti on ka Nobeli kirjanduspreemia võitnud, seega ei olekski põhjendatud miskit keskpärast oodata. Tegu on osalt ilukirjandusliku, arutlev-analüüsiv-mõtiskleva esseega. Ma ei oska muud žanrit välja mõelda. Käsitlemist leiavad massi kui inimkoosluse erinevad vormid ja seisundid, tegutsemisajendid jms. Sekka huvitavaid antropoloogilisi katkeid tsitaatidena eri kultuurides toimunust, mis ilmestavad ja toetavad väljakäidud hüpoteese. Väärt lugemis ja kaasamõtlemismaterjal, mille mitmed lõigud ei saa mõttetegevust mitte esile kutsuda, kui neid lugeda.

PÖFF 3

PÖFF selleks korraks läbi. Sel aastal sai kokku vaadatud 7 filmi ja mulje igati positiivne. Järgmine aasta jälle.

PÖFF 2

Mõningatest väärtfilmidest veel, mida PÖFF raames vaadatud.

Vaikiv armee oli väga hea lugu Aafrikast, selle konfliktidest, põhimõtetest, sõprusest. Ka tempo oli päris normaalne ega veninud. Tegu ei olnud dokumentaaliga, vaid draamaga, aga see ei vähenda filmi väärtust.

Film Barack Obamast oli väga hästi tehtud propagandafilm - selgelt üheselt Obamat ülistav, igasugune kriitika ja erapooletus puudus. See varjutas ka teema analüütilist käsitlemisest. Aga ilmselt polnud see ka eesmärk. Hea oleks vaadata (huvitav kas selline on tehtud? Ilmselt on, aga ma pole sattunud nägema) ka George W Bushist analoogset filmi. Usun, et GWB roll ajaloos on selgelt veel lahtimõtestamist, hea analüütilise käsitluse saaks teha 20-30 aasta pärast. Aga film Obamast oli hea ja liigutav - hakka või Obama fänniks (mida ilmselt siiski ei juhtu:).

Birma VJ oli film Birma teisitimõtlejatest, kes saladuskatte all filmisid militaarhunta vägivallakasutust opositsiooni suhtes. Aga sisu oli üsna amatöörlik ja pealiskaudna, oleks oodanud dokumentaalilt tunduvalt sügavamat teemakäsitlust. Et hea teema aga nõrk film.

PÖFF

Sel aastal on plaanis PÖFFi "tarbimine" tõsisemalt käsile võtta, eelmisel aastal ei jõudnudki kinno sel ajal. Eile sai vaadatud Sri Lanka filmikunsti saavutust "Kahe maa vahel" (?). Seega saab öelda, et üks valge laik kinomaailmas on minu poolt jälle kaetud, kuigi valdav enamus maailmast on endiselt valge. Film paraku oli selline Aasia keskmine - aeglase rütmiga ja sündmustevaene, ei miskit väga erilist (Inglorious bastard'sitele jääb selgelt alla, mida esmaspäeval sai vaadatud). Aga vähemasti Sri Lanka loodust sai vaadata. Sri Lanka on äärmiselt huvitava poliitilise ajalooga maa, loodetavasti on ka selleteemalisi filme tehtud ja mingil viisil liikvel (järgmine PÖFF vm), sellist vaataks huviga.

Aga lähiajal juba plaanis uued filmid.

Elada, et sellest jutustada

Gabriel Garcia Marqueze autobiograafia, mis käsitleb tema lapsepõlve ja noorust Colombias. Väga mitmetahuline ja kaasahaarav jutustus, milles saavad selgeks ka mitmed tegurid ja olukorrad, mis tema romaanides kajastust on leidnud. Eriti seoses raamatuga „Sada aastat üksildust“, mis tema ilmselgelt parim teos on. Nii Ladina-Ameerika kultuur kui elulood on kaks põnevat valdkonda, selles teoses need omavahel põimuvad. Nimetatud autobiograafia ning selle taustal Colombia arengud ning inimeste uskumused ja teos on samuti igati väärt lugemine – loodetavasti jõuab ta kirjutada ka hilisemast elust, mis kindlasti samavõrd huvitav.

Kõik valima!!!

Kutsun üles kõiki osalema aktiivselt KOV 2009 valimistel ja valima endale meelepärase IRLi kandidaadi poolt. Lisainfo Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaatidest üle Eesti ning tulevikuplaanidest kohalikul tasandil on leitav IRLi kodulehelt: http://www.irl.ee/

Kõigil tallinnlastel soovitan soojalt ka Laari kohvikut külastada, programm on igati sisukas.

Elektrooniliselt saab hääletada http://www.valimised.ee/ teada on vaja PIN1 ja PIN2 koodi, samuti ei tohi sertifikaadid aegunud olla. Kes veel ei tea, kes sinu ringkonnas kandideerivad siis lihtsaim viis selle tuvastamiseks on http://www.vvk.ee/index.php?id=11923

Elektrooniline hääletamine kestab 8.-14. oktoobrini, 12.-14. oktoobril on eelhääletamine ja 18. oktoobril valimispäev.

Seda, et valimised on kodanikukohus ja iga hääl loeb ei ole mõtet vist üle korrata.

Test

Postimees on välja töötanud testi, Tallinna KOV valimiste kontekstis. Mingit aimu saab, millise erakonnaga vaated kattuvad.

http://poliitika.postimees.ee/?r=692