Korralduslik teema

Lisasin mõned uued viited headele blogidele ja tegin ka väikseid ümberkorraldusi blogis.

Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid

Rahvuslus, riiklus, poliitiline mõtlemine - need on teemad, mida see artiklikogumik käsitleb. Mõtted pärinevad alates Nõukogude aja lõpust, kuni ajani, mil Eestist on juba saanud Euroopa Liidu liige. Mart Nutt on üks väheseid (või oli ta isegi ainus?) kes on olnud Riigikogus järjestikku alates aastast 1992 (siis kui Eesti taas päris riigiks sai). Seega on ta kogu aeg näinud riigi arengut nö köögipoolelt. Arvamused on huvitavad ja hästi argumenteeritud, ideoloogiliselt mõõdukalt rahvuslikud - sellist maailmavaadet Nutt ju esindab. Ülevaate Eesti riikluse arengust, kodakondsusküsimusest ja poliitilisest mõtlemisest saab raamatust igaljuhul, ainuke küsitavus on teemade kaupa grupeering, mis ühest küljest on loogiline, teisalt satuvad sama teema alla artiklid nii sellest ajast, mil Eesti alles püüdles iseseisvuse poole ning sellest, kui valmistuti aktiivselt ELiga liituma ja nii mitmes peatükis. Alternatiiv oleks olnud ajapõhine lähenemine, kuid sel juhul oleks teemad olnud segamini. Et sedapuhku siis niimoodi. Raamat on igaljuhul tore lugemine.

Seitse sabasulge

"Seitse sabasulge" on nauditav tekst, inimese ja inimese toimimise sügavamatest tasanditest. Analüütiline ja kaasahaarav, nagu kõik Toomas Pauli tekstid, mida lugenud olen. Omamoodi on tegu esseekogumikuga, samas on teemad omavahel seotumad, kui lihtsalt valik esseesid.

Teemaks on vabadus

Intervjuu vormis raamat Gruusia presidendi Mikheil Šaakasviliga on kerge, ent samas haarav lugemine, mis algab 2008. Aasta Vene-Gruusia augustisõja teemaga, kuid jõuab pikkamisi ka selle eellooni ning erinevate küsimustega avatakse ka Gruusia ajalugu ja tänapäeva. Igaljuhul väga põneva raamat oli, mõneti kahju, et suht lühike, kuid Gruusia olukord avaneb ilusti. Samas saab ka põgusa ülevaate Šaakasvili isikust ja seisukohtadest, ehkki persoon ei ole raamatus domineeriv, vaid ikkagi riik.

Massid ja võim

Ortega y Gasset sarnase pealkirjaga raamatust „Masside mäss“ (ilmunud ka samas sarjas) on „Massid ja võim“ kordades üle nii mahult kui tuumakuselt ja ka tunduvalt huvitavam lugeda. Elias Canetti on ka Nobeli kirjanduspreemia võitnud, seega ei olekski põhjendatud miskit keskpärast oodata. Tegu on osalt ilukirjandusliku, arutlev-analüüsiv-mõtiskleva esseega. Ma ei oska muud žanrit välja mõelda. Käsitlemist leiavad massi kui inimkoosluse erinevad vormid ja seisundid, tegutsemisajendid jms. Sekka huvitavaid antropoloogilisi katkeid tsitaatidena eri kultuurides toimunust, mis ilmestavad ja toetavad väljakäidud hüpoteese. Väärt lugemis ja kaasamõtlemismaterjal, mille mitmed lõigud ei saa mõttetegevust mitte esile kutsuda, kui neid lugeda.

PÖFF 3

PÖFF selleks korraks läbi. Sel aastal sai kokku vaadatud 7 filmi ja mulje igati positiivne. Järgmine aasta jälle.

PÖFF 2

Mõningatest väärtfilmidest veel, mida PÖFF raames vaadatud.

Vaikiv armee oli väga hea lugu Aafrikast, selle konfliktidest, põhimõtetest, sõprusest. Ka tempo oli päris normaalne ega veninud. Tegu ei olnud dokumentaaliga, vaid draamaga, aga see ei vähenda filmi väärtust.

Film Barack Obamast oli väga hästi tehtud propagandafilm - selgelt üheselt Obamat ülistav, igasugune kriitika ja erapooletus puudus. See varjutas ka teema analüütilist käsitlemisest. Aga ilmselt polnud see ka eesmärk. Hea oleks vaadata (huvitav kas selline on tehtud? Ilmselt on, aga ma pole sattunud nägema) ka George W Bushist analoogset filmi. Usun, et GWB roll ajaloos on selgelt veel lahtimõtestamist, hea analüütilise käsitluse saaks teha 20-30 aasta pärast. Aga film Obamast oli hea ja liigutav - hakka või Obama fänniks (mida ilmselt siiski ei juhtu:).

Birma VJ oli film Birma teisitimõtlejatest, kes saladuskatte all filmisid militaarhunta vägivallakasutust opositsiooni suhtes. Aga sisu oli üsna amatöörlik ja pealiskaudna, oleks oodanud dokumentaalilt tunduvalt sügavamat teemakäsitlust. Et hea teema aga nõrk film.

PÖFF

Sel aastal on plaanis PÖFFi "tarbimine" tõsisemalt käsile võtta, eelmisel aastal ei jõudnudki kinno sel ajal. Eile sai vaadatud Sri Lanka filmikunsti saavutust "Kahe maa vahel" (?). Seega saab öelda, et üks valge laik kinomaailmas on minu poolt jälle kaetud, kuigi valdav enamus maailmast on endiselt valge. Film paraku oli selline Aasia keskmine - aeglase rütmiga ja sündmustevaene, ei miskit väga erilist (Inglorious bastard'sitele jääb selgelt alla, mida esmaspäeval sai vaadatud). Aga vähemasti Sri Lanka loodust sai vaadata. Sri Lanka on äärmiselt huvitava poliitilise ajalooga maa, loodetavasti on ka selleteemalisi filme tehtud ja mingil viisil liikvel (järgmine PÖFF vm), sellist vaataks huviga.

Aga lähiajal juba plaanis uued filmid.

Elada, et sellest jutustada

Gabriel Garcia Marqueze autobiograafia, mis käsitleb tema lapsepõlve ja noorust Colombias. Väga mitmetahuline ja kaasahaarav jutustus, milles saavad selgeks ka mitmed tegurid ja olukorrad, mis tema romaanides kajastust on leidnud. Eriti seoses raamatuga „Sada aastat üksildust“, mis tema ilmselgelt parim teos on. Nii Ladina-Ameerika kultuur kui elulood on kaks põnevat valdkonda, selles teoses need omavahel põimuvad. Nimetatud autobiograafia ning selle taustal Colombia arengud ning inimeste uskumused ja teos on samuti igati väärt lugemine – loodetavasti jõuab ta kirjutada ka hilisemast elust, mis kindlasti samavõrd huvitav.

Kõik valima!!!

Kutsun üles kõiki osalema aktiivselt KOV 2009 valimistel ja valima endale meelepärase IRLi kandidaadi poolt. Lisainfo Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaatidest üle Eesti ning tulevikuplaanidest kohalikul tasandil on leitav IRLi kodulehelt: http://www.irl.ee/

Kõigil tallinnlastel soovitan soojalt ka Laari kohvikut külastada, programm on igati sisukas.

Elektrooniliselt saab hääletada http://www.valimised.ee/ teada on vaja PIN1 ja PIN2 koodi, samuti ei tohi sertifikaadid aegunud olla. Kes veel ei tea, kes sinu ringkonnas kandideerivad siis lihtsaim viis selle tuvastamiseks on http://www.vvk.ee/index.php?id=11923

Elektrooniline hääletamine kestab 8.-14. oktoobrini, 12.-14. oktoobril on eelhääletamine ja 18. oktoobril valimispäev.

Seda, et valimised on kodanikukohus ja iga hääl loeb ei ole mõtet vist üle korrata.

Test

Postimees on välja töötanud testi, Tallinna KOV valimiste kontekstis. Mingit aimu saab, millise erakonnaga vaated kattuvad.

http://poliitika.postimees.ee/?r=692

Tigris. Alguse otsinguil

Thor Heyerdali nimi ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist – tegu siis legendaarse Norra uurijaga, kes papüüruslaevaga üle ookeani seilanud ja seeläbi mitu olulist hüpoteesi kinnitanud (või vähemasti tõestanud, et nii on võimalik). „Tigris. Alguse otsinguil“ on raamat reisist pilliroolaeval, millega üritati tõestada, et kauges ajaloos olid võimalikud merekontaktid sumerite, India ja Aafrika ranniku (Somaaliast Egiptuseni) vahel, mistõttu ka kultuur sai levida. Pilliroolaev läbis reisi nimetatud kohtade vahel igati edukalt, hoolimata naftatankerite tihedast liiklusest ning mere reostumisest, mis pillirooalusele sugugi hästi ei mõjunud. Kaugetel aegadel olid aga need probleemid olematud. Raamat algab laeva ehitusega ning siin on väga hästi kirjeldatud kompetentside leidmist mitmestki maailma eri paigust (nii India purjetajad, kui aimraa indiaanlased). Ka laeva meeskond on rahvusvaheline. Raamatu muudab põnevaks lisaks läbivale seiklusele ka julgete hüpoteeside püstitamine elu kohta tuhandeid aastaid tagasi. Tegu on suurepärase raamatuga, mis märkimisväärselt arendab silmaringi.

Jah, härra peaminister

Täiesti võrdväärne lugemine raamatuga „Jah, härra minister“. Tõsi uudsuseefekti küll eriti polnud, selles mõttes jäi veidi eelmainitule alla aga hea (ja ilmselt ka õpetlik?) lugemine sellegipoolest. Kuid kui kahe vahel valida, siis eelistus kuulub „Jah, härra ministrile“.

Pedro Paramo

Mehhiko kirjaniku Juan Rulfo maagilise realismi üks väljapaistvamaid raamatuid oli tõesti huvitav lugemine, kuigi paljuski ebamäärane ja lahtisi otsi jättev. Aga võib-olla seegi osa maagilisusest. Kui näiteks Marqueze teostega võrrelda, siis on selles tunduvalt rohkem üleloomulikku, eriti surma teemaga seonduvat. Üldse on raamat läbivalt väga morbiidne, küsimus, kes on elus või kas üldse keegi polegi seejuures vast kõige olulisem, niikuinii on kõik suhteline. Ibero-Ameerika kultuuri huvilistele (nagu mina) kindlasti põnev lugemine.

Belgia lähivaates

Õigemini küll pealiskaudsel vaatamisel. Mõned nädalad tagasi sai pikemalt kui üks päev Belgias viibitud ja Brüsselile lisaks ka Brügge ja Gentiga tutvutud. Belgia on tore – ei saa öelda, et vapustav, samas ka mitte igav. Brügge ja Genti vanalinnas leidub mitmeid väga kauneid hooneid, kirikud on samuti suurejoonelised ja nauditavad. Brüsselis on ka kauneid hooneid, kuid need kipuvad veidi varju jääma muu linna sisse. Samas on põnevaid kohti ka Brüsselis palju, näiteks Sõjaajaloo muuseum, koos väikese, ent esindusliku tanki ja lennukikollektsiooniga. Igaljuhul põnev ja samas töine puhkus oli (esmaspäeval ja reedel oli töögrupp). Reede sai veedetud Haagis, kuid kuna vaba aega põhimõtteliselt polnud siis Hollandist sai ülevaate rongiaknast teel lennujaama.

Pööre Saksamaal?

Saksamaa valimistulemused annavad hea võimaluse muutuseks Saksamaal ja kuna Saksamaa on olulisemaid tegijaid Euroopa Liidus, siis ka viimases. Saksa valimised on ühed olulisimad sel aastal ja tulemus igati positiivne. Eriti just seoses majanduskriisiga on väga vaja julgemaid otsuseid ning sündida tõotav kristlike demokraatide (CDU) ning liberaalsete Vabade Demokraatide (FDP) koalitsioon seda võimalust just pakub. FDP on pildil tagasi ja arvestatav tegija. Tõsi, selleks on tõusnud ka rohelised ja Vasakpartei – seega on ka Saksamaal näha see, mis mitmetel varasematel valimistel mujal ELis ja ka laiemalt maailmas, nimelt poliitilise maastiku killustumine. Kui siiani oli Saksamaal 2 suurparteid, siis praegu võib nii rääkida tinglikult – oma osa selles on kindlasti ka viimase 5 aasta nn suurel koalitsioonil CDU ja sotside vahel. Igaljuhul on tekkinud eeldused, et Saksamaa saab paigalt minema ja julgeb ette võtta jõulisemaid samme kärbeteks ning ka sotsiaalstruktuuri reformideks, mida erinevatel põhjustel (majandus, demograafia, aga ka üldisemalt efektiivsuse ja tulemuslikkuse osas) hädasti vaja on. Ka ei ole kriis toonud pööret vasakule, vaid just vastupidi – paremkoalitsioonil on enamus, ehkki sotsid, Vasakpartei ja rohelised summaarselt rohkem hääli said. Sotsid said ju kehvima tulemuse peale 2.maailmasõda (tõsi ka CDU oma oli kehvim, kuid see-eest võit kindel ja selge). Järgmisena siis jääb põnevusega oodata konservatiivide (loodetavat) suurvõitu Suurbritannias.

Koera süda

Tegu on muidugi klassikaga, mille lugemiseni varem ei ole paraku jõudnud. Kuid kuna Bulgakov on vene kirjanikest mu lemmik, siis võtsin raamatu ette (hea ühepäevane lugemine). Igati tore ja huvitav raamatuke - huvitav, et 1924 veel nii julgelt võis kirjutada - tegu on üsna bolševike kriitilise raamatuga. Mistõttu on muidugi loomulik, et seda ei avaldatud. Tõsi, "Meister ja Margarita" jääb ikkkagi Bulgakovi tipuks, nagu arvata oligi. Ja totalitarismi kirjeldamise klassikaks ikkagi "Loomade farm". Aga mõnus lugemine sellegipoolest.

Musta pori näkku

Tegu on kahtlemata olulise teosega, mitte ainult ülisuure läbimüügi tõttu vaid ilmselt üsna tõetruu inside vaate tõttu kaheksakümnendate rockmuusikute toimetamistesse (teema sellisena juba a priori põnev). Selles kontekstis kindlasti kultuuriajalooliselt oluline tekst. Ajaloolise kontekstijäädvustamise mõttes oleks võinud mahukam olla. Ja väga hästi ja stiilipuhtalt kirjutatud. Lugemine on kaasahaarav ja seetõttu saab väga kiiresti läbi. Paraku. Igaljuhul värskendav ja hea raamat.

Riikide murdumine

Pealkiri tõotas põnevat lugemist ja nii oligi. Robert Cooper on hakkama saanud tõelise meistriteosega, kuigi ette võib heita pisut naivistlikku suhtumist Venemaasse ja sellesse liigoptimistlikku usku. Siiski on pakutav julgeolekuparadigma ajalooline muutus ja sellega kaasnev üsna intrigeeriv ja kindlasti hästi argumenteeritud ja põhjendatud. Autor ei võta ühtki väidet nö lambist. Lisaks on tekst tihe, raamat mahtus ilusti 150le sisuleheküljele ära. Lühidalt ka põhiideest: autor jagab riigid toimimiselt ja maailma tajumiselt kolmeks (kusjuures eirinevate riikidega suhtlemisel võivad eri küljed tooni anda, st mudelid ei ole puhtad - nagu nad tegelikkuses kunagi pole, aga samas on lihtsustamine terviku hoomamiseks vajalik). Esiteks moodsa korra eelsed riigid (läbikukkunud riigid), moodsad riigid ja postmodernsed riigid (N:Euroopa Liit). Kõikide nendega kaasnevad eri käitumismustrid, postmodernse maailma puhul on omavaheline sõdimine kaotanud motiivid, atraktiivsuse ning see ei tundu enam vastuvõetav. Siit ka veidi fukuyamalik küsimus, kas moodne maailm areneb progresseeruvalt postmodernsuse suunas. Autor ei paku ühest vastust, kuid selleteemaline arutlus ja ka mitmed teised teemad ja alateemad on väga hästi välja toodud ning inspireerivad.

Vabadussõja Võidusammas

Nüüd on siis lõpuks sammas valmis, avatud ja Eestit kaunistamas. Sellega seoses on Eesti saanud nö küpseks riigiks, kus olemas ka kõrgeim vabadust sümboliseeriv sümbol. Vabadussõja võit, mis pani aluse Eesti riigi tekkele, on saanud väärika tähise, mis ühtlasi sümboliseerib rahvuslik konservatiivsete väärtuste igikestvust, samas modernsusega.