Muljeid HÕFFist

HÕFF 10. juubelihooaeg on selleks korraks läbi, aga aasta pärast on põhjust taas Haapsallu sõita. Mulle endale oli see järjekorras kolmas festivalikülastus ning igal aastal on omajagu pärle, mida võimendab festvaliõhustik. Tõsiselt hollywoodlikku õudust sellelt festivalilt ei leia, see olgu kohe ära öeldud, kui kellelgi selline eksiarvamus peaks olema – kui siis mõnes üksikus filmis.Õudusfilmi žanri kohatine teisenemine komöödiaks iseenesest ei ole sugugi tervitatav trend, kuigi tuleb tunnistada, et eri žanrite miksimine annab tavaliselt pigem hea tulemuse, aga no stiilipuhast ja samas üllatavat ja puhast hard-core horrorit tahaks ju ka :).

 

 

Eilne kuuest filmist koosnenud päev pakkus nii kinnitust, et Eesti õudusfilmimaastikul on tulevikulootust – hullemaks ikka ei saa kuna eriti miskit ju hetkel nagu polegi ning „Rauapuudus” oli kodumaistest filmidest tõeline üllatus (positiivses võtmes). Üheks positiivseks küljeks on ka see, et näeb filme sellistest toredatest riikidest nagu Vietnam ja Mehhiko. Viimase puhul oli tõeline maiuspala kaheksast lühifilmist koosnev „Barbaarne Mehhiko” - minu suureks rõõmuks oli kasutatud ka mütoloogilist materjali ning tulemuseks igati köitvad minilood. „Wyrmwood – Surnute tee” tõi uudse vaatenurga Austraaliast zombidele. Tõsiasi, et zompsterite hingeõhk on kasutatav kütusena, annab filmile ka mõnusa öko-alatooni. Hispaaniast tuli seekord üks päris huvitav krimilugu, millel küll õuduse või fantaasiaga vähe pistmist, ent mis sellegipoolest oli huvitav ja programiga haakuv. 

Kindlasti jäid piiratud ajaressursside tõttu ka mitmed pärlid vaatamata, aga ega kogu maailma filmitoodangut jõuagi ära vaadata :)

 

Tulemustest - mis siis toimus?

2 nädalat pärast valimisi on asjad piisavalt settinud, et teha mõningad kokkuvõtted ja järeldused. Tuleb tunnistada, et ühiskonnas oli muutuste ootus suurem kui tundus, mistõttu hoolimata vähetuntud nimedest (kellest mitmed ka Riigikokku said) pääsesid parlamenti nii EKRE kui Vabaerakond. Teine oluline järeldus on, et neil valimistel valiti eeskätt brändi ehk erakonda ja alles seejärel isikut. Mis iseenesest on positiivne ja küpse ühiskonna tunnus. Aga erakonniti lähemalt.

Reformierakond – hoolimata kolme koha kaotusest siiski valimiste selge võitja. Seega on väga suur hulk inimesi, kes muutusi ei soovi ja leiavad, et senine arengutee on olnud õige. Teiseks oli Reformil ka selgelt optimistlik ja positiivne kampaania, milles mängis olulist rolli meeskonnaefekt, ehk siis suudeti välja tuua olulised nimed, kes moodustasid terviku. Silvergate järelmõjud on ilmselt lõplikult ületatud – kuigi ühe peategelase Lillo häältehulk oli nii kaduvväike, et ei võimalda isegi üldnimekirja esikümnest kompensatsioonimandaadile pretendeerida, kogus Michal siiski hämmastaval hulgal hääli, palju ei jäänud isikumandaadist puudu. Samas Reformierakonna fraktsioon uuenes märkimisväärselt, mis kindlasti ei jäta avaldamata mõju ka tulevasele poliitikale.

Keskerakond – senistest parlamendiparteidest tegelikult ainus võitja, eelmisega võrreldes pluss 1 koht. See näitab, et erakonnal on endiselt lai kandepind. Vene vähemuse hulka silmas pidades on üsna stabiilne baas kindlustatud, samas vananev elanikkond ilmselt toob juurde ka eestlastest valijaid (pensionäre), vastasel korral peaks valijabaas hakkama kokku kuivama, aga seda ei toimunud. Ühtlsi näitab see, et on väga suur hulk inimesi, kelle jaoks kõik Keskerakonnaga seonduvad nö „moraalsed” aspektid on teisejärgulised.

Sotsid – hoolimata mitmest lisandunud kultuuritegelasest siiski selge tagasiminek eelmiste valimistega võrreldes, miinus 4 kohta. Sotside kaotuse taga on ilmselt sotsides alternatiivi nägeva valija liikumine uute tulijate taha, sest sotsid on erinevalt oma paari aasta tagusest reitingutipust praegu valitsuses ja kõrvale on selle ajaga võrreldes tekkinud arvestatavad alternatiivid. Samas tuleb tunnistada, et Kesk pakkus nad ka valimislubaduse mõttes üle – kui valida on miinimumpalgaks 800 või 1000, siis miks peaks sellest lubadusest lähtuv valima leppima vähema pakkumisega? Arvestades ka vasaktiiva suhteliselt hõredat konkurentsi ja Keski suht stabiilset valikaskonda, siis tuleb tõdeda, et vahepealse 4 aasta jookusul ei ole vasakpoolsete kandepind Eestis laienenud, pigem vähenenud.

IRL - valimiste suurim kaotaja -9 kohaga. Suurim viga oli ilmselt sihtrühma ja valimissõnumi haakumatus. Kui on valida, kas miinimumpalgaks 1000, 800 või 500 maksuvaba, mis järkjärgult 830 suureneb … ilmselgelt oli viimane neist kõige keerulisem ja kõige väiksem number. Madalapalgalised on siiski vast põhjusega madalapalgalised, mida peab neile sõnumi edastamiseks ka silmas pidada. Ka ei taga neile pikaajaliselt paremat sissetulekut mitte suurem maksuvabastus vaid parem palk, mis saaba aga tulla vaid oskuste kasvust (märksõnad õpe, ümberõpe, koolitus). Ja mittemadalapalgalisi see sõnum tegelikult ei huvitanud, hoolimata ühiskonna sidususe jm retoorikast. Muutuste soovijad ilmselt ei näinud IRLis ja ka SDEs piisavalt selgelt alternatiivi Reformile. See aga avas ukse Vabaerakonnale ja EKREle. IRLi väga kitsas teemapüstitus jättis varju muud olulised sõnumid. Saab muidugi olema huvitav, kas IRL koalitsiooniläbirääkimistel kaitseb oma põhilubadust, millele valimistel sisuliselt umbusaldust avaldati. Midagi peaks ju saama võiduna serveerida. Kampaania ei toonud ka piisavalt esile suurimat tugevust – IRLi pikka pinki ja meeskonda. Aunastel eraldi ei peatuks.

Vabaerakond – julgen ennustada, et 4 aasta pärast Riigikogus sellist kooslust enam ei näe. Parlamendi ja parlamendiväline erakond erinevad üksteisest põhimõtteliselt. Seega uues olukorras on Vabaerakond mõnuses kahvlis – kas loobuda oma pealubadusest vähendada riigi rahastamist erakondadele ja kaotada oma nägu ja keskne loosung või jääda selle juurde, võimule mitte pääseda (ilmselgelt sellist kärbet ei tehta) ja end aeglaselt masohistlikult tappa, kuna erakond vajaks enda väljaarendamiseks samuti seda raha mille vastu nad agaralt võitlevad. Riigireform on teema, kus on koostöökoht IRLiga, ent neilt on selle teema raames ka väga kummalisi mõtteid tulnud (Tallinna tükeldamine jms). Erakonna ühtsus pole samuti väga kindel, kuna tuumikidee on pehmelt öeldes vastuoluline, aga see võib tekkida/areneda.

EKRE – viimastel päevadel tegelevad aktiivselt märtrioreooli loomisega. Endised kolhoosiesimehed, hunnik surnud hingi, perekond Helmed ja Arnold Rüütel. Huvitav kooslus. Samas ma põhimõtteliselt ei nõustu EKRE pidamisega äärmuserakonnaks – lihtsalt teiste koondumine keskele on tugeva rahvusliku nišši vabaks jätnud (nende protektsionistlik majanduspoliitika siiski teeb nendega koalitsiooni teoorias keerukaks). Ja mõned ullikesed ei muuda suurt pilti – EKRE = Helmed, see on üsna kindel. Kooseluseaduse temaatika nende puhul töötas, ilmselt võib analoogsetel asjadel pikalt liugu lasta. Seega usun, et EKRE elulootus 4 aasta pärast on kõrgem kui Vabaerakonnal. Ja kui algselt opositsiooni jäädakse, eks siis vast populaarsuse kasvatamiseks koalitsiooni pääsemise nimel ka taltutakse.

Kokkuvõtvalt: kui lugeda reformi, IRLi, Vabaerakonda ja EKREt parempoolseteks, siis neil valimistel said parempoolsed taasiseseisvumise aegse ilmselt suurima parlamendienamuse. Ilmselt siiski järgmist nelja aastat ühe valitsusega välja ei vea, selleks on liiga palju alternatiivseid kombinatsioone ja mingi hetk ilmselt on Reformil mõistlik vahetada partnereid või siis kellelgi opositsiooni minna (ehkki Eesti puhul pole mudel, kus erakond opositsiooni kukub kunagi populaarsuse kiiret kasvu kaasa toonud, pigem vastupidi, sest Eesti valija üldjuhul luusereid ei armasta). Koalitsioonivõimalusi on õhus mitmeid, nelikliidu sünd tundub tõenäoline, ent kuna piisab ka kolmest, siis sugugi mitte kindel. Ministrikohti siiski vast piiramatult juurde ei tehta ja seega on jagatav ressurss üsna piiratud, mis tähendab, et mida vähem jagajaid, seda suuremad võimalused ülejäänutele. Igal juhul on praegu Eesti järgmise 4 aasta seisukohalt üsna olulised nädalad käes.

 

Keda valida?

Mõeldud-kirjutatud. Panen lühidalt kirja oma mõtted seoses kohe-kohe lõpusirgele jõudvate valimistega. Puht statistiliselt vaadatuna on valik keeruline – valida on väga paljude vahel (mõned küll miskipärast kurdavad vastupidist), minu ringkonnas konkreetselt 66 erinevat inimest. Valiku tegemisel on minu loogika olnud alati lihtne ja eeskätt kahest asjaolust lähtuv. Esiteks erakonna programm, mis laias vaates hõlmab nii seni tehtut kui plaane järgmiseks 4-ks või rohkemaks aastaks. Võib koondada ka nime alla maailmavaade või ideoloogia, millele programm ja ajalugu annavad konkreetsema näo. Teine pool on inimesed, ehk siis koondnimetus meeskond – need kes seda ideoloogiat kannavad ja plaanid ellu peavad viima. Seega üksikkandidaadid on minu jaoks a priori välistatud (igadel valimistel). Koostöövõime puudumine ja võimaliku „vaba radikaali” staatus valituks osutudes ei ole just väga ahvatlev perspektiiv. Tõsiseltvõetavaid erakondi on ootamatult lausa 6 (ehkki ma julgen ennustada, et valitav parlament jääb endiselt 4 erakonnaliseks). Seega erakondadest.
 

Reformierakond: Kaks sõna, mis seda erakonda paraku kindlasti ei iseloomusta on liberaalsus ja reformimeelsus. Meeskonnana kahtlematult tugev, ent pika valitsemisaja jooksul on kadunud visioon ja ambitsioonikuse latt on äärmiselt madalale lastud (kartus võtta riske ja teha ebapopulaarseid, ent vajalikke otsuseid?). Opositsioonis olek tuleks neile kahtlemata kasuks – vast leiavad taas üles oma liberaalse alge ja siis on nad sundseisus, tulemaks välja ka mõne ambitsioonikama mõttega. Ma ise jätaks nad ainuüksi haldusreformi torpedeerimise tõttu valimata. Samas ma ei usu, et Reformierakond oleks niivõrd võimuparteistunud, et teda tabaks kunagise Koonderakonna saatus – seega elavad nad ilmselt ka 4 aastat opositsiooni kenasti üle ja tulevad taas teotahtelisena ja selgete ideedega aastal 2019. Või no kui ei tule, siis on see pigem nende endi mure.

 

Sotsiaaldemokraadid: Nimi „Mõõdukad” oma mittemidagiütlevuses sobiks neile ilmselt jätkuvalt paremini :). Peale ettevõtlusele laastava 800 eurose miinimumpalga on sidusa programmi tuvastamine keerukas, samas on see ka positiivne selles võtmes, et tegu ei ole süstemaatilist vasakpoolset korda juurutada püüdva erakonnaga, mis praktikas jätab ruumi paindlikkuseks ja mõistlikeks poliitilisteks otsusteks. Meeskond on väga mitmepalgeline ning sümfooniat siit välja meelitada ei ole ilmselt lihtsaim ülesanne. Samas potentsiaali neil on ja ka reformivalmidust ilmselt. Ideoloogilistel põhjustel ma ise ei valiks neid muidugi kunagi.

IRL: Mitteerapooletuna olen veendunud, et tegu on parima meeskonnaga. Ka ideoloogilises võtmes (mida kinnitas ka valimiskompassi test) on IRLi programm suures plaanis mulle meelepäraseim. Usun, et ka Eestile parim. Tõsi, 100% ma kõigega nõus ei ole, samuti võiks see sisaldada oma mahukusele vaatamata mitmeid asju veel lisaks, aga see selleks.

Keskerakond: Kui veel mõned aastad tagasi oleks Keskerakond küll suurte tagasilöökidega puht ratsionaalsest huvist lähtuvalt suutnud Savisaare lahkumise üle elada, siis praegu ma selles nii kindel ei oleks. Eesti-Vene telg erakonna sees hakkab suht selgelt välja joonistuma. Seega pikas perspektiivis on tegu perspektiivitu erakonnaga. Samuti puudub neil ideoloogiline baas – kohati on nad tunduvalt vasakpoolsemad kui sotsid, samas püütakse end defineerida liberaalidana. Meeskonnana päris erakondade võrdluses samuti nõrgim, iseseisev mõtlemine ei ole just väga laialt levinud. Vene valijate osakaalu tõttu Keskerakonna elektoraadis on nad kahvlis – neile on vaja meeldida ja kindlustada hääled, mis aga muudab koostöö teite erakondadega pigem keerukaks. Vene faktorist ja Savisaare isikust pole mõtet pikemalt kirjutada, sellest teab ilmselt iga kirjaoskaja niigi. Tegutsemistahet neil ilmselt oleks kõvasti, ent see oleks pigem miinusmärgiga areng Eesti jaoks. Et nagu elevant portselanipoes või nii – kui mingit kõnekäändu üritada sisse pookida.

Vabaerakond: Kui nad ise ka teaks, mida tahaksid, oleks pilt nende osas juba tunduvalt positiivsem. Paraku on nende ideoloogia veel segasem kui sotsidel. Meeskond tugineb ka pigem üksikutele tippudele. Ja „uusi” tulijaid on nende ridades vähemalt tuntumatest nimedest nii umbes-täpselt vast paar inimest. Seega kui sildistada, siis võib Vabaerakonna võtta kokku koondnimetuse alla „Pettunud”. Kuigi inimeste osas ma ei oleks siiski väga kriitiline – nimekirjas leidub mitmeid väga tugevaid tegijaid. Kuid meeskonnatöö tulemuslikkus on kogemuste puudumise tõttu veel küsimärk. Künnise ületamine on neile just tuntud nimede puuduse tõttu keeruline. Samas brändi mõttes on nad õnnestunud – kuvand on positiivne.

EKRE: Poliitilise mäluga valijana välistab EKRE minu jaoks otsene seos Rahvaliiduga (kolhoosiesimeeste ja Reiljani partei). Kuigi viimasest on minu aru saamist mööda erakonnas vaid hulk surnud hingi ja Arnold Rüütel (minu kui valija jaoks samuti miinusmärgiga). Oleks Helmed alustanud nullist, oleks tulemus minu jaoks hoopis teine – kuigi pilt oleks suures plaanis tõenäoliselt sama. EKRE pluss on üsna selge, ent samas kohati vastuoluline ideoloogia ja programm. Konservatiivsus kõlab kõrvupaitavalt, ent nende protektsionistlik majanduspoliitika on mulle sobimatu ja Eestile taandareng. Taas on tegu erakonnaga, mis reitingule vaatamata ilmselt künnist ei ületa, kuna pole piisavalt tuntud nimesid.

 

Mis edasi? Esimese märtsi hilisõhtuks on tulemused selgunud. 101 piires arvutada oskav indiviid saab juba võimalikke koalitsioone klapitama hakata.

Brave Scots...not really

Šotimaa iseseisvaks ei saanud. Tulemus oli ootuspärane kuigi vahepealsed gallupid näitasid väga tasavägist seisu. Mis saab aga edasi?

 

45% iseseisvust soovijaid on siiski märkimisvääraselt suur hulk, et neid ignoreerida. Seega ilmselt Suurbritannia detsentraliseerub veelgi rohkem, nt Šoti parlament saab õigusi juurde, teatud valdkondade juhtimine liigub Londonist Edinburghi jne. Nii on ka UK praegused juhid lubanud. Mõneks ajaks on teema päevakorrast maas ja iseseisvuslased peavad ilmselt uue strateegia leidma. Kuigi referendumi teema on ilmselt pikaks ajaks maas, jääb ebastabiilsuse võimalus siiski õhku. Kuigi autonoomia suurendamine hoiab ilmselt iseseisvuslaste võimaliku radikaliseerumise ära.

Vaadates asja Eesti ja Euroopa Liidu seisukohast on šotlaste otsus positiivne – UK on tugevam (tegu on ühega vähestest NATO liikmetest, kes suudab täidab 2% nõuet ja kel on enam-vähem arvestatavad relvajõud). Kuna šotlased on inglastest tunduvalt eurolembesemad, siis suureneb ka tõenäosus, et britid 2017 ikkagi jäävad Euroopa Liitu. EL ilma brittideta oleks aga üsna teistsugune – Prantsusmaa ja Itaalia mõju kasv ei ole ilmselt just kõige ihaldusväärsem perspektiiv. Rääkimata inglise keele positsioonist EL asjaajamises. Ka Inglismaa ühiskond ise oleks ilmselt päris põhjalikult muutunud, kuigi see oleks raskemini ennustatav.

Aga püüdes vaadata asjale šotlase pilgu läbi? Ilmselt sai otsustavaks ikkagi harjumus ja hirm ebakindluse ees. Teisalt tuleb ka aru saada, et kuigi šotlastel on oma tugev identiteet, pole tegu ikkagi enam sama rahvaga, kes „Bravehearti” (suurepärane film, võin julgelt kõigile soovitada) aegadel toimetas. Esiteks keldi keelt räägib vaid mõni protsent inimesi, ülisuur enamus šotlasi (ka iseseisvusmeelseid) on puhtalt inglisekeelsed. Teiseks, 300 aastat ühist riiki on jätnud ikkagi oma jälje ja assimileerumine on ka muudes aspektides tõenäoliselt aset leidnud. Kuigi väikerahvaste iseseisvuspüüetele on sümpaatne kaasa elada, on siiski küsimus, kuivõrd eraldiseisvaks rahvaks šotlasi praegu pidada saab. Kindlasti on šotlasel ja inglasel palju rohkem ühist kui näiteks baskil ja hispaanlasel. Aga eks lisaks objektiivsetele kriteeriumitele on selle üle otsustamisel suur roll ka subjektiivsel tundel. Demokraatlikule ja vabale ühiskonnale omaselt oli otsuse tegemine šotlaste enda käes ja sedapuhku oli siis otsus selline. Pretsedendina oli see kindlasti julgustav (nt katalaanidele), kuigi tulemuse poolest ilmselt mitte.

Arvamusfestival

Külastasin esmakordselt Arvamusfestivali (ja ka Paidet). Tuleb öelda, et kuuldu-nähtu ületas kindlasti ootusi.

Esiteks oli programm väga tihe ja mitmekülgne. Teemad varieerusid elukeskkonnast julgeoleku ja spordini. Kõike ei olnud loomulikult juba füüsiliselt võimalik kogeda, õnneks on mitmed arutelud ERRi lehel ka järelvaadatavad (sisustas suure osa tänasest päevast ja üht-teist jääb ka järgnevateks päevadeks). Isiklikke lemmikuid ei hakka siinkohal välja tooma, sest eks huvid ja ootused on erinevad ja lõppkokkuvõttes ei anna see ka palju lisaväärtust. Hoopis olulisem on see, et selline suurepärane asi toimus ja kuna juba teist korda, siis loodan et traditsioon kinnistub ja Arvamusfestivali võib asetada ühte ritta Teeme ära, laulupeo, vabariigi aastapäeva sündmuste ja muu taolisega. Vahemärkusena seda, et sel aastal käisin esmakordselt ka laulupeol, mis oli ka igati positiivne kogemus, kuid Arvamusfestivaliga ei anna siiski võrrelda (erinevalt aruteludest/debattidest, ma väga suur koorilaulu fänn ei ole). Arvamusfestival on minu-taolisele just ideaalne üritus - kui tavaliselt on kestab klubiõhtu mingil teemal või debatt mingi poolteist-kaks tundi ja see on kõik, siis festivalil oli selliseid pooleteisttunniseid arutelusid mitukümmend - ei lugenud küll kokku, aga vast isegi saja ringis kahe päeva peale. Ühesõnaga täielik nirvaana :).

Asukoht oli ka igati hästi valitud - Tallinnast väljas, mis tähendab, et tuleb natuke pingutada, et kohale jõuda ning samas võimaldab see just ennast õigele lainele häälestada. Ja ajalooline Paide Vallimägi võimaldab edukat ruumilist paigutust. Ning kui kokku külastas festivali üle 4000 inimese, siis vähemalt 3x rohkem mahuks edukalt ära. Loodetavasti mõtlemisvõimelised inimesed avastavad endale selle ürituse järgmisel aastal - 10 000 külastajat oleks igati edukas näitaja kolmanda aasta kohta. Ja sealt miks mitte veel edasi. Aga teise aasta kohta igati ok - kui kogenud pole, siis niisama ju Paidesse sõitma ei hakka. Ma ise kavatsen aga aastapärast kindlasti kohal olla.

Kokkuvõttes ülikõva töö korraldajatelt. Usun, et festivali roll Eesti väitlus- ja arvamuskultuuri arendamisel ning ühiskonna teadlikkuse kasvatamisel saab olema oluline.

Ja lõppenud ta ongi

Alljärgnevalt mõned mõtted seoses lõppenud jalgpalli MMiga.

• Üllatusterohke turniir võitja osas üllatust eriti ei pakkunud. Ka poolfinaali jõudnud meeskondade hulgas suuri üllatusi polnud. Ka see, et valitsev maailmameister piirdub alagrupiga on nii Prantsusmaa kui Itaalia näitel sel sajandil juba nähtud sündmus. Tõsi, mitmed favoriidid pudenesid väga vara ja Brasiilia lõpp oli üllatavalt mannetu, seega ajalooline oli lõppenud turniir igatahes.
• Üldkokkuvõttes on seis maailmameistrite arvestuses 11:9 Euroopa kasuks (9 meistritiitlit on läinud Lõuna-Ameerikasse). Tundub, et selleni, kui maailmameister tuleb mõnest muust maailmajaost läheb veel veidi aega.
• Aafrika tõus, mida olen oodanud juba aastast 1994, jäi paraku ka seekord tulemata. Seekordne Aafrika edukaim Alžeeria pole ju ka "päris" Aafrika. Lähimas tulevikus sellist varianti, et finaalis mängiksid näiteks Nigeeria ja Ghana või Senegal-Elevandiluurannik ilmselt ei juhtu. Kuigi see oleks ülimalt oodatud. Vähemasti mulle. Ilmselt tuleb hakata aktiivsemalt vaatama Aafrika meistrivõistlusi.
• Brasiilia suur nõrkus oli sõltuvus kaitsed Thiago Silvast ja mängu ülesehitusel Neimarist. Nende puudumisel ei õnnestunud süsteemset mängu üles ehitada. Scolari tagasiastumine on igati tervitatav ning kuigi ta juhendas ka 2002 maailmmeistriks tulnud Brasiilia koondist, siis vaevalt ta tulevikus veel Brasiilia treeneritoolile satub. Tundub, et Brasiilia jalgpall vajab restarti igas mõttes.
• Turniiril jäi positiivses võtmes silma Kolumbia ja Costa Rica, mänguliselt negatiivselt pigem Inglismaa, Honduuras ja Uruguai. Tundub, et hammustamisest on kujunemas Suarezi kaubamärk. Minu 2 suurt lemmikut Holland ja Brasiilia jõudsid poolfinaali. Saksamaa võit Argentiina üle oli ka igati teretulnud. Saksamaa mängis väga enesekindlat, süsteemset ja väheste vigadega ilusat ning nauditavat jalgpalli, seega lõppkokkuvõttes on mul nende võidu üle heameel. 
• Kuigi Messi valiti turniiri parimaks mängijaks, oli temast kõvasti paremaid. Tundub, et seekord tehti valik kuulsa nime, mitte mänguliste saavutuste põhjal.
• Väravavahtide tase oli keskeltläbi väga kõva. Millest mul on ainult heameel, sest tõsine fänn hindab õnnestunud tõrjet samaväärselt kui löödud väravat. Primitiivsematele huvilistele muidugi pakub pinget ainult väravate löömine, aga no eks meil kõigil ole mingis aspektis arenemisruumi. Ja eks paljuski sõltub ka sellest, kellele kaasa elada - lemmiku mitte just suurepärane värav on ju oodatum kui vastasmeeskonna väravavahi supertõrje.
• Nüüd siis jääb oodata 2016 EMi valikturniiri, kus loodetavasti ka Eesti eduka esituse teeb ja siis juba finaalturniiri ennast. Loodan, et meistriks tuleb Holland. Ja siis peaks veel Aafrika meistrivõistlustel silma peal hoidma :).

Mis toimus?

Eurovalimised olid seekord kohati täitsa üllatuslikud. Siinkohal mõned mõtted/tõdemused:

·         Ansipi võit ja RE 2 kohta olid igati ootuspärased – tuleb vaid esikolmiku nimesid vaadata. Tulemus tõestas ka, et igasugu turu-uuringuid ei maksa tõsiselt võtta – mingi küsitlus näitas, et Lauristini toetus on Ansipi omast pea poole suurem. On ta jee J. 9 peaministriaastat tegi siinkohal ilmselt oma töö. Ansip üksi sai hääli rohkem kui sotsid kokku ning IRLil õnnestus vaid õige pisut rohkem kamba peale kokku koguda. Kaja Kallas tegi ka hea tulemuse, Paet vast jäi pisut ootustele alla.

·         Jätkates Lauristiniga, siis tema tulemus oli üllatav – nii suurt häältesaaki poleks julgenud pakkuda. Arvasin, et tema parim enne on möödas, aga võib-olla just vastupidi – aktiivsest riigipoliitikast eemalolek andis teatud värskust juurde.

·         Minu isiklik suurim üllataja oli Indrek Tarand – kuigi küsitlused näitasid tema sissesaamist ja toetust teatud mööndustega üsna adekvaatselt, olin üsna veendunud, et Tarand on ühekordne nähtus (üldiselt klounilaadsed tooted väga pikalt ei kesta, aga eks Tarandil on mingi sisu ilmselt varasemast elust säilinud). Aga tundub, et 5 aasta tagune sähvatus oli nii kõva, et kestab veel siiani. Tõsi, seekord oli tema toetus üle 2 korra väiksem (mul on tunne, et Tanel Talvel on selles ka oma osa).

·         Yana Toom oli muidugi teine suurüllataja. See, et Savisaar jääb alla just Toomile, mitte aga Ratasele ega Simsonile, näitab selgelt Keskerakonna niššistumist ja tõenäoliselt edasist marginaliseerumist –lisaks venemeelsusele hakkab isikkoosseis venekeelseks muutuma. Selle kinnituseks ka fakt, et vene üksus Toom-Stalnuhhin sai ligi 3 korda rohkem hääli kui hetke keski säravaim Eesti duett Ratas-Simson. Huvitav, kas Savisaar tunneb, et venelased on ta reetnud?

·         Sotsiaalmeedia pole siiski kõikvõimas – proua Ivnitskaja 167 häält jääb tema kurikuulsa klipi vaatajatest pehmelt öeldes kõvasti maha.

·         IRLilt oleks lootnud rohkem, aga eks tuleb edaspidi  veelgi tublimat tööd teha – ilmselt märksa püsivamalt ja pidevamalt kui valimiseelsed perioodid. Ja samas, olukorda arvestades polnud ju lõpuks tulemusel ka väga viga. 5 aasta pärast on 2 kohta igati reaalne.

·         Juba vähem kui 10 kuu pärast on Riigikogu valimised – saab näha, kes eurovalimiste sähvatustest ja uutest nägudest (Samost, Raud, Loone, aga miks mitte ka Mulenok ja Talve) suudab poliitikas kanda kinnitada.

·         Erinevalt mõnestki Euroopa riigist, eesti euroskeptikud ei võidutsenud. EKRE tulemus räägib enda eest, marginaalidest pole mõtet rääkidagi. Objektiivselt võttes on Eesti väga Euroopa-meelne, isegi kui kommentaariumitest võib teistsugune pilt jääda.

·         Valimisosalus oli kahetsusväärselt madal, on mõttekoht, kuidas eestlasi ükskõiksusest (et mitte räigemalt öeldes pohhuismist) võõrutada. Mõtted liiguvad sanktsioonide ja stigmatiseerimise suunas, aga sellest praegu pikemalt ei kirjuta.

Jumala sõda

 

 

"Jumala sõda" on raamat ristisõdade ajaloost. Mahukas ja põhjalik koos asjakohase tausta ja olude selgitusega. Märkimisväärne osa puhkusest kuluski selle materjali läbitöötamisele ning ristisõdade fenomen sai kindlasti olulisemalt selgemini lahtimõtestatuks. Mitmed müüdid, täpsemini küll klišeed said sealhulgas ümber lükatud. Autor käsitleb põhjalikult poliitilist olukorda ja erinevate osapoolte motivatsiooni. Viimane polnud sugugi alati religioossetest ajenditest kantud, ehkki esines ka fanatismi, seda küll peamiselt ristisõdijate väe hierarhia madalamatel tasanditel. Paljuski oli aga ristisõjas osalemine prestiiži küsimus nagu ka soov omandada ainelisi rikkusi, saada lahti konkurentidest, kindlustada oma võimu jne. Ka kohalike olude tundmine ning eeskätt ristisõdijate omavaheline ühtsus jättis kohati kõvasti soovida, mistõttu kavandatud eesmärke ei saavutatud kunagi täies mahus ning enamik sõjakäike lõppes läbikukkumisega (Euroopa ristisõdija perspektiivist vaadatuna).

Kriitikana võib öelda, et autor on pisut laialivalguva jutustamisstiiliga ning struktureerimises oleks võinud rakendada selgemat lähenemist, eeskätt nt ristisõdade nummerdamisel. Samas oli ka keskaeg Euroopas tervikuna väga killunenud ning suuremad riiklikud moodustised alles hakkasid (taas)tekkima. Ka ristisõja definitsioon pole päris ühene ning aja jooksul see devalveerus veelgi. Nii on kasutatud ristisõdade nimetust ka mitme Euroopa-sisese konflikti puhul, mitte ainult Lähis-Ida vallutamise kontekstis. Aga tervikuna väga arendav lugemismaterjal.

 

Juske: Härjapea jõgi tuleb Tallinna linnaruumis paremini eksponeerida - Tallinna Postimees

Juske: Härjapea jõgi tuleb Tallinna linnaruumis paremini eksponeerida - Tallinna Postimees

2012

2012 oli üsna heitlik, ent suuremate märgilise tähendusega sündmusteta aasta. Või avalduvad need märgid kunagi tulevikus. Üht-teist olulist siiski juhtus.

Obama valiti napilt aga kindlalt tagasi presidendiks. Vabariiklaste uus võimalus avaneb 2016, aga noori ja potentsiaalikaid kandidaate leidub, nt kasvõi seekordne asepresidendi kandidaat Ryan. Aga ka teisi. Romneyt ei saa ka veel maha kanda, aga pigem talle 4 aasta pärast ei panustaks. Oluline järellainetus on veel ees, kui Obama ametlikult 20.01 ametisse astub, toimuvad ka valitsuses mitmed olulised muudatused.

Valimisi oli mitmeid teisigi – Venemaa presidendi “valimised“ näiteks. Aga nende tähendus on pigem sümboolne, kuna tulemused olid ette teada ja sisulises plaanis ei muutunud mitte midagi. Kui Putin oma valitsemisaja lõpuni vastu peab, on ta 72 aastane ja Venemaa kontekstis oleks ilmselt alles siis põhjust uut juhti oodata. Kuid sinna on 12 aastat aega ja kiiresti muutuvas keskkonnas ei saa millelegi päris kindel olla. Ka Hiinas algas 2012 võimuladviku uuendamine, uus esindusisik Xi on suhteliselt mittemidagiütlev, aga kompromissina on keskpärasuse (ei äärmuslik reformimeelne ega ka tagurlane) eelistamine loogiline. Mis ei tähendaks, et Xi ei võiks olla väga võimekas juht. Olulised valimised toimusid ka Prantsusmaal, misjärel riik tegi uue presidendi juhtimisel pöörde vasakule. EL tulevikku silmas pidades oleks Sarkozy jätkamine olnud ilmselgelt parem variant, samas tundub, et Hollandi populaarsus on vasakpopulistlikest sammudest hoolimata üsna kiiresti kahanenud. Kasvuretoorikast hoolimata on kasinusmeetmed siiski endiselt asjakohased ja eeskätt Lõuna-Euroopale vältimatud.

Araabia kevade järellainetuses sai Egiptus endale islamistliku presidendi. Praeguses pildis juba mõõduka, sest varasemalt äärmusliku Moslemivennaskonna kõrvale on tekkinud veelgi äärmuslikumad jõud. Mis ei tähenda, et Moslemivennaskond oleks kuidagi liberaliseerinud. Läänemeelsete ja liberaalsete (eriti juhul kui need kaks mõistet koos käivad) kandepind Egiptuses on aga väga väike. Demokraatia ehitamine araabia maailmas ei saa lihtne olema ja oht, et ilmaliku diktatuuri järel tõuseb võimule autoritaarne islamistlik režiim, on igal pool üsna käegakatsutav. Liibüa parlamendivalimised on siinkohal erandlikud, aga riik pole samas ka üleliia stabiilne ja järgmised valimised võivad juba teistsuguse tulemuse anda.

Olulised valimised toimusid ka Gruusias ja Ukrainas. Gruusias toimus Ivanišvili juhitud opositsiooni võidu tagajärjel valitsusvahetus ja opositsioon sai võimule. Tõsi, see on väga kirev seltskond ja ilmselt peagi laguneb. Šaakasvili ametiaeg saab varsti läbi ja võimalik, et ka presidendipost läheb opositsioonile. Põhiseadusemuudatus annab peaministrile senisest suurema võimu, seega pole kindel, et Ivanišvili presidendiks pürgib. Ukraina parlamendivalimised kindlustasid Janukovitsi positsiooni ja valimisseaduse eripärast tulenevalt on küllaltki keeruline muutust saavutada. Aga opositsioon on olemas ja arvestatava toetusega ning mitte mahasurutud nagu Valgevenes.

Aasta lõppes Lõuna-Korea presidendi ja Jaapani parlamendivalimistega. Jaapanis tuli taaskordselt võimule liberaaldemokraatide partei, veenva ülekaaluga sedapuhku. Mis näitab, et nad on võimekaim poliitiline grupp. Ühelgi teisel jõu pole pikalt valitseda õnnestunud. Kreeka valimistel õnnestus lõpuks Euroopa meelsetel jõududel peale jääda ja koalitsioon moodustada. Kreeklastele on see muidugi hea uudis. Samas vaadates äärmuslaste suurt toetust, tekib küsitavusi kreeklaste euroopa-kõlbulikkus, seda ajaloost hoolimata. Serbia sai Tomislav Nikolici näol läänekriitilisema presidendi ning Armeenia parlamendivalimised ei muutnud sisuliselt miskit. Leedu parlamendivalimised andsid edu vasakjõududele. Paljusid valimisi ei hakka siinkohal pikemalt käsitlema.

Sobilik oleks välja tuua ka valik inimestest kellele 2012 jäi viimaseks: Kiro Gligorov, Rauf Denktas, Oscar Luigi Scalfaro, Whitney Houston, George Tupou V, Erast Parmasto, Rashidi Yekini, Vidal Sassoon, Donna Summer, Ray Bradbury, kroonprints Nayaf, Raivo Järvi, Üksildane George, Yitzhak Shamir, Oswaldo Paya, John Atta Mills, John Keegan, Tony Scott, Meles Zenawi, Neil Armstrong, Sun Myung Moon, Pavel Gratšov, Chadli Bendjedid, Norodom Sihanouk, George McGovern, Boris Strugatski, Larry Hagman, Kuno Pajula, Inder Kumar Gujral, Oscar Niemeyer ja Norman Schwarzkopf.

Miljard kõige vaesemat

 

Paul Collier on majandusteadlane, kes töötanud aastaid Maailmapangas ja nõustanud ka vaeseimate riikide valitsusi. Tema erilala on maailma vaeseimate riiikide arengu uurimine, täpsemini on ta keskendunud Aafrikale, kuna just seal asub väga selgelt vaesuse sügavaim konsentratsioon. Raamatus analüüsib ta maailma kõige vaeseimate ühiskondade (kus kokku elab ligi miljard inimest, sellest ka raamatu nimi) arenguvõimalusi ja arengu teel seisvaid takistusi, mida autor ise nimetab lõksudeks. Nii leiavad käsitlemist kodusõja lõks, loodusvarade lõks, siisemaale suletuse lõks, halbade naabrite lõks, halb valitsemine ja muud problemaatilised tüüpolukorrad neis riikides. Analüüs on väga hea, säilitades samas populaarteadusliku vormi ja mitte kandudes liigsügavatesse majandusmatemaatilistesse mudelitesse. Tõsi, kuna autor keskendub majandusele, siis muud aspektid on selgelt jäetud käsitlemata või alatähtsustatud. Näiteks kultuurilised aspektid, kuna must Aafrika (Saharast lõunas) moodustab Huntingtoni tsivilisatsioonide käsitluses lausa eraldiseisva, ehkki teistest mõnevõrra hägusama tsivilisatsiooni. Seega võib Collieri käsitlust pidada natuke ühekülgseks, kuid see külg on see eest väga sisukalt hõlmatud. Aafrika ja/või majandus/ühiskonnahuvilistele tasub kindlasti selle teosega tutvumine end ära.

Isamaa tagatuba

Kalle Muuli raamat Mart Laari esimesest valitsusest on üks huvitavamaid ja kaasahaaravamaid lugemiselamusi viimastel aastatel. Ja lisaks ka äärmiselt faktitihe ja tempokas. Kõik olulised teemad on leidnud käsitlust ja lahtimõtestamist. Muuli tajub adekvaadselt Laari valitsuse pöördelist rolli ja hindab seda objektiivselt. Keskendutud on olulisimatele teemadele ja neid teemasid oli päris mitmeid (kaitseväe relvadega varustamine, omandireform, probleemid venelastega jne jne). Seega jäävad ka paratamatult kõrvale vähemajaloolised sündmused ja isikud - näiteks, millega tegeles valitsuses energeetikaminister Niitenberg või teede- ja sideminister Andi Meister. Tõsi, raha oli sel ajal ääretult vähe ja teede ehitamisega ilmselt ei tegeldud, kuna oli pakilisemaid probleeme.

Positiivne on ka see, et võimule tulemise ja erakonna moodustamise eellugu räägitakse lahti. Ilma selleta on võib-olla konteksti raskem mõista ja see näitab ka, et valitsus ei tekkinud tühjale kohale. Ja muidugi lisaks Laarile endale ka terve galerii teisi tegelasi, kes neil väga pöördelistel hetkedel andid oma märkimisväärse panuse Eesti kujunemisesse, luues ühtlasi pinnase hilisemaks eduks. Paljusid muidugi neist enam aktiivses poliitikas ei ole, selles mõttes on 20 aastaga toimunud päris põhjalik põlvkonnavahetus. Laari valitsuse poliitika mõju aga on sellest hoolimata ka praeguses Eestis tuntav. Kokkuvõtvalt on see raamat väga oluline peatükk Eesti taasisesesvumise ajaloos, mille lugemine oleks mitte ainult kasulik vaid ka vajalik igale Eesti elanikule.

Obama 2012+

 

USA presidendi osas on järgmiseks neljaks aastaks selgus majas. Nagu karta oligi (ütlen nii kuna toetan põhimõtteliselt vabariiklasi) võttis Obama tasavägiselt, ent siiski kindlalt võidu, nagu ka ennustati. Suurt kursimuutust seega ilmselt oodata ei ole, kuigi mitmed administratsiooni tippjuhid vahetuvad. Personalipoliitiliselt ees ootamas seega põnevad ajad. Siiski ei tähenda need muutused muutusi poliitikas. Lisaks ei saa unustada Kongressi, mille üht koda kontrollivad demokraadid ja teist vabariiklased. Seega pole ka põhjust oodata järsku pööret majanduspoliitikas, nt maksureforme, välisvõla kahandamist jms. Samas on USA oma positsioonitõttu eriolukorras, sest nagu ütles Kristjan Lepik: „näidake riiki, kes oleks suuteline USAlt võlga sisse nõudma“. Ainsana tuleks kõne alla Hiina, kuid samas on USA Hiina kaupade peamine eksportturg. Seega tooks võla tagasimaksed Hiinale küll sisse (reservid on neil niigi suured), samas vähendaks tagasimaksed ja kasinusmeetmed USA tarbimisvõimet ja seeläbi Hiina ekspordimahte, mis omakorda kahandaks Hiina majanduskasvu. Hiinale on aga kõrge majanduskasv kriitilise tähtsusega, hoidmaks sotsiaalset stabiilsust (Hiina enda ekspertide sõnul peaks kasv olema vähemalt 6%, mis Läänemaailma mõttes on ülikõrge, et hoida riiki stabiilsena). USA tarbimisvõime kasv aga eeldab pigem lisalaenusid Hiinast (mujalt ju eriti pole)? Seega on mõlemad nii tihedalt seotud, et lahendust ei paistagi. Välispoliitiliselt jätkub Obama pehme lähenemine, mil on omad eelised (näiteks ei lase vaenulikel režiimidel nii kergesti rahvast mobiliseerida, eriti Iraani näitel) kui ka ohud (Iraani opositsioon küll kosub, aga ka riigi tuumavõimekus kasvab). Ja jõuline Bushi stiilis lähenemine võib teatud juhtudel osutuda vägagi edukaks, aga tundub, et Obama sellega ei riski.

Põnevam saab seis olema kindlasti nelja aasta pärast kui täiesti uued kandidaadid laval. Positiivseim selles kampaanias oligi Paul Ryani esiletõus, usun, et 4 aasta pärast on ta juba ise presidendiks pürgimas. Kuna Romney on juba kaua figureerinud ja tal pole olnud kindlat vabariiklaste toetust, siis ilmselt on uue näo esilekerkimine väga tõenäoline. Ja miks mitte ka demokraatide leerist, Hillary Clinton ei pruugi kindlasti olla demokraatide lõplik valik. 4 aastat on poliitikas pikk aeg ja nii mõndagi jõuab juhtuda. Ning jätkates sama poliitikaga ei pruugi nelja aasta pärast demokraatide seis üldse lihtne olla, ma isegi julgeks öelda, et eelis oleks vabariiklastel, kuna majanduse olukord ilmselt ei parane, mis toob kaasa lõpliku pettumise Obamas ja demokraatides laiemalt.

Lisan ka kaardi osariikide lõikes, kes kus võitis:

Konverents EL ühisturust

Juba kolmapäeval (17.10) toimub Swisshotellis konverents "EL majandusruum-piirideta tegevusväli", kus ettevõtjad ja ettevõtlushuvilised saavad end EL turul toimetamisega kurssi viia. Algus 9.30 ja tegu on tasuta üritusega.

Lähem info ja registreerimine:

http://ühisturg20.ee/

Suvist meisterdamist

Mõtlesin, et riputan siia üles mõned pildid puhkuse ajal valmis meisterdatud asjadest. Lindude toidumaja ja kohad, millel istuda disainisin ise, lindudele mõeldud eluasemete puhul kasutasin jooniseid, mis sel alal pädevamate poolt välja mõeldud.

 Lindude toidumaja

 Nahkhiirte varjekast

 Pesakast kakkudele

 Tihaste tulevane eluase

Taburett

Pink

Üks väiksemat sorti pink

Pöörased aastad

Euroopa aastatel 1900-1914 oli kahtlemata põnev ja äärmiselt kiiresti muutuv koht. Just sel ajal levisid kiiresti massidesse või vähemasti masside teadvusesse mitmed uued elumuutvad asjad nagu auto, lendamine, järjest võimsamad masinad (tankid, laevad jne). Samuti oli see ajajärk oluline humanitaarteaduste arengus – sündisid psühholoogia ja sotsioloogia, tegutsesid Freud ja Max Weber. Tekkis ka massimeedia ajalehtede näol, mis levitasid infot varasemaga võrreldes enneolematu kiirusega paljude inimesteni.

Philipp Blom ongi püüdnud keskenduda just ajastu vaimu tabamisele, keskenduses just sellele, mis teemad olid aktuaalsed igapäevaselt ja mille üle arutleti. Poliitilise analüüsi roll raamatus on marginaalne, kuid seda polegi eesmärgiks seatud. Autor on püüdlikult püüdnud vältida tagant järele tarkust ning esitanud ajastu pilti just sellisena nagu see sel hetkel olla võis. Või vähemasti üritanud seda teha. Ja see on tal väga hästi õnnestunud – valminud on tõeliselt haarav ja huvitav teos ajast vahetult enne Esimest maailmasõda – ajast mis  ajalooõpikutes jääb mõneti varju. Ka ei püüa autor lahata sügavuti põhjuseid, mis viisid sõjani nagu tavapäraselt seda ajajärku käsitledes tehakse.  Ehk siis püüab vabastada eelmise sajandi alguse sellele järgnenud maailmasõdade mõjutustest. Minu arvates igati tänuväärne ja ka kordaläinud üritus.

Põhjust, miks see ajajärk on oluline ja murranguline, ning millist mõju võis see inimesele avaldada kirjeldab autor ka ise väga tabavalt. Umbkaudu tsiteerides, siis 20. sajandi algul Prantsusmaal elanud täisealise vanavanemad mäletasid veel revolutsiooni-eelset absoluutse monarhiaga Prantsusmaad, seevastu kui tema lapselapsed võisid näha nii tuumapommi, kuul käimist kui internetti. Aeg muutus kiiremaks ja elukorraldus koos ühiskondlike suhetega muutus tundmatuseni.

Kommunismi tõus ja langus

Archie Browni raamat on hea ülevaade kommunistlikust süsteemist ja kommunistlikust maailmast. Teost saab pidada üsna mahukaks, aga ülevaatele omaselt siiski ülevaatlikuks, mitte sügavaks. Aga kui tahta anda süvapilti kõigist kommunistliku süsteemi omapäradest, toimimisloogikast, inimestest ja riikidest läheks vaja mitukümmend sama mahtu raamatut. Ülevaate ülesanne ongi olla ülevaatlik ja selles mõttes täidab raamat oma eesmärgi suurepäraselt, olles siiski enamat kui lihtsalt kogum põhifakte. Analüüs on olemas ja igati korralik, emotsioone autor välja eriti ei näita, mis mõneti muudab teksti muidugi kuivemaks. Ma ei tea, võib-olla on see Oxfordi ajaloolase puhul kvaliteedimärk. Ajaloohuvilisena ma ise sellest teosest küll miskit uut ei avastanud, aga neile kes pole teemaga nii palju kokku puutunud, aga huvi on, on see kindlasti huvitav ja sisutihe lugemismaterjal. Raamistiku vähemasti paneb paika ja praktiline ning teoreetiline pool on ka ilusasti tasakaalus.

Venemaa: valguses ja varjus

Marko Mihkelsoni blogi olen juba aastaid huviga jälginud, tema esimest raamatut sai seega samuti suure huviga lugema asutud. Ja raamat on tõesti hea. Heas tasakaalus nii sisu kui tempokuse mõttes. Venemaa mõtestatakse lahti liigsetesse detailidesse laskumata,samuti suudab Mihkelson piisavalt üldistada ja eristada olulist. Venemaad analüüsima ei asu autor mitte aegade hämarusest vaid Brežnevi aja lõpust, mil NSV Liit lagunema hakkas ja lagunemise järelmid oluliselt ka tänapäevast Venemaad mõjutanud on. Eraldi teemana Tšetseenia sõda, mis samuti Venemaale suurt mõju on avaldanud (nii esimene kui teine). Igal juhul Venemaast huvitatule kindlasti väärt lugemismaterjal.

Stalini sõgedus

Raamat "Stalini sõgedus" annab väga hea ülevaate 2.maailmasõja alguse esimestele päevadele idarindel. Autor Konstantin Plešakov on ühelt poolt tervikut haarates suutnud detailides värvikalt kirjeldada Nõukogude poole olematut valmisolekut Saksamaa rünnakuks. Fakte on tihedalt ja õnnestunud on koosatada ülevaade, mis tekstiformaadist hoolimata üsna hästi visualiseerib, mida tähendas esimesete päevade kaos rindel. Minu arvates just see ongi raamatu väärtuslikuim osa - näide sellest, mis toimub ootanmatu rünnaku alla sattudes. Samas ka Stalini isiku ootamatu otsustusvõimetus sellises erakokkralises olukorras on üsna hästi edasi antud. Autor lähtub puhtalt faktidest, mis nt võrrelduna Radzinski teostega on samm tõepärasusele lähemal.

Kuuba südames

"Kuuba südames" on Mart Laari ja Andres Herkeli kokkupandud raamat Kuubast. Lühike ja lööv ning ideoloogiliselt selgepiiriline. Laari osa keskendub Kuuba ajaloole ja väljakutsetele ehk on siis pigem üldisem käsitlus. Herkel seevastu kirjeldab detailselt oma külaskäiku Kuuba opositsionääridele ja annab hea hetkeolustikulise vaate saareriigi probleemidele. Lühildame maht ei kahanda teose väärtust, vaid võimaldab saada kiirkorras ülevaate Kuubast. Kuna Kuubast just üleliia eesti keeles ilmunut pole, siis tänuväärne lugemine igaljuhul.