Mööduv aasta oli tegude ja sündmusterohke, peatun enda tagasivaates ainult kõige olulisemal.
2011 aasta märksõnaks võiks olla „Araabia kevad“. Tegu on kahtlemata huvitava fenomeniga, mille tulemuste osas saab vast selgust alles mõne aasta pärast. Ma pole sugugi kindel, et esmased optimistlikud järeldused, et araabia-islamimaailm on demokratiseerumas, paika peavad. Pigem on protestide põhjuseks kiire rahvastikukasvu tulemusel tekkinud suur hulk noori, kel pole tuleviku seisukohast suurt miskit peale hakata, sest riik ei ole suutnud neile piisavalt pakkuda. Enamik neist omab ilmselt ainult ähmast ettekujutust, mida demokraatia (vähemasti läänelikus mõttes) endast üldse kujutab, pigem on demokraatia sildiks mõtteviisile, et minu arvamust peab arvestama. Ja see arvamus võib olla ühelt poolt üsna religioosne-islamistlik ja teisalt suunatud olmetingimuste parandamisele ja heaolu nõudmisele (valitsejatelt ikka, kellelt siis veel). Seega mässavast massist kodanikuühiskonnani on araabia kevade maades ikka veel väga pikk tee ning ei ole mingit garantiid, et see piltlikult öeldes lõpuni kõnnitakse.
Tõsi, riigid on erinevad – Tuneesias, kus on olemas mingi keskklass ja riik oli ka varem arenenum ja avatum, on isegi lootust, et tekkib Türgi taoline ilmalik riigivõim, mis küll islamist tugevalt mõjutatud kuid see eest suhteliselt mõõdukas. Esimeste valimiste tulemused annavad lootust, ehkki pole just ülearu julgustavad – võtmeküsimuseks saab, kas nö „mõõdukad islamistid“ ikka on nii mõõdukad kui nad ise väidavad. Egiptuse tulevik on suur küsimärk, sisuliselt jäi ju vana režiim püsima, lihtsalt riigi juht kõrvaldati võimult. Samas on riik endiselt rahutu. Selles kontekstis on huvitav vaadelda suhtumist ja suhtumise muutumist Moslemi Vennaskonda – kui aasta algul oli üks suurimaid hirme, et võimu võib võtta Moslemi Vennaskond ja kehtestada islamiriigi, siis praegu on juba levinud arvamus, et pole nad nii hullud midagi ja tegelikult on nad päris mõõdukad. Põhjus pole küll ilmselt vennaskonna ideoloogia liberaliseerimises vaid pigem selles, et salafiidide näol on kerkinud esile veelgi radikaalsemad jõud. Liberaalid on paraku selgelt vähemuses. Jeemeni puhul on suht kindel, et mingit demokraatiat ei ole tulemas ja riigis võtab võimu uus islamistlik diktatuur. Liibüa esimene väljakutse on aga vältida kodusõda erinevate rühmituste vahel – kui peaks toimuma vabad valimised, oleks tulemus suht ennustamatu ja kardetavasti positiivset üllatust ei paku. Süüria juba sisuliselt ongi kodusõjas ja lahendust ei paista. Patiseis on aga igas mõttes kõige kurnavam.
2011 teine suur teema on majanduskriis, täpsemini eurovõlakriis, sest tundub, et Aasias ja ka Ameerikas siiski majandus jätkab kasvamist ka 2012 (Economisti ennustus vähemasti nii pakub). Euroopa on selle järgi ainus piirkond 2012, kus majandus kahaneb. Võlakriis on näide sellest, et kui kokkulepetest oleks kinni peetud, siis midagi sellist tekkida ei oleks saanud. Euro kasutamise nn Maastrichti kriteeriumid, näevad ette, et riigi võlgnevus ei tohi olla suurem kui 60% SKPst, samas on enamus riike siiski kokkulepitust rohkem laenanud, Itaalia nt koguni poole rohkem, Kreekast rääkimata. Seejuures püütakse kriisi lahendada uute võlgade võtmisega, kuid probleem ongi selles, et võlausaldajate usaldus on kadunud ja seega intressid laenajate jaoks väga kõrgeks tõusnud. Seejuures soovitavad osad majandusteadlased kriisi ajal kärbetega ettevaatlikud olla, kuna see võib veelgi majandust kahandada. Soovitus kriis laenude abil üle elada võiks olla mõistlik olukorras kus riikidel võlad puuduvad või on mõistlikus mahus, ent praegu on euroala riikide võlgnevus ilmselgelt juba üle mõistliku taseme, seda isegi nö korralike riikide puhul nagu Saksamaa, Prantsusmaa jt. On selge, et ükskord peab laenude arvelt kasv lõppema ja mulle tundub, et see aeg on kätte jõudnud. Loodetavasti, sest paradigma peab muutuma – kulutada saab niipalju kui on mida reaalselt kulutada, mitte aga nii palju kui vaja on. Kui „vaja“ on rohkem, tuleb lihtsalt vähemaga leppida ja oma soove allapoole korrigeerida. Ja see on põhimõtteline küsimus – kärpida ei tule ainult sel põhjusel, et muudmoodi pole enam võimalik, vaid ka hoiakud nt heaoluriiki ja riigi rolli sotsiaalse heaolu tagamisel peaksid muutuma (kuigi tõenäoliselt seda paraku vähemalt 2012 ei juhtu). Huvitav, kas kusagil võiks välja ilmuda poliitiline jõud, kes ütleks: „kõik, laenamisega on nüüd lõpp“. Kahjuks seda ilmselt ei juhtu.
Positiivse poole pealt on aastast 2011 välja tuua Eesti jalgpallikoondise edulugu. Nii lähedal finaalturniirile pole me varem olnud, nüüd on oluline saavutatud positsioon stabiliseerida ja mitte laskuda tagasi nagu juhtus u 10 aasta eest. 2012 EM finaalturniirile meil küll asja pole, aga 2014 MM-i Brasiilias võiks ju sihikule võtta küll – alagrupp pole just lihtne, aga ka mitte päris lootusetu. Loodetavasti aitab see kõik ka jalgpalli populaarsust kasvatada, kuigi jah – tõeline fänn on fänn ka siis kui Eesti FIFA edetabelis 128. kohal istub, mitte ei hakka kaasa elama siis kui koondisel hästi läheb. Tore kui Eesti spordil hästi läheb. Veerpalu juhtumit ei kommenteeri, kuna suusatamine jätab mind külmaks, samuti ei saa ma aru inimestest, kes Facebookis „usklike“ kommuune moodustavad – jätavad kergeusklike naiivikute mulje, aga noh, eks nad ise tea.
Kuigi keskerakondlik, mahub siiski plusspoolele ka Kultuuripealinn 2011. Üritustel eriti ei käinud, aga väga lahe on, et avati kultuurikilomeeter. Väga põnev koht ja rada. Tõsi, minu jaoks juba siis, kui seal veel raudtee oli ja inimesi selle eriti ei jalutanud aga nüüd siis ka massidele ligipääs olemasJ. Tallinnas on veel muidugi hulgi objekte, sh kultuuriobjekte, mis seisavad suhteliselt kasutamata ja mida saaks ja tuleks arendada, nagu Skoone bastion, Linnahall, Patarei merekindlus jms. Ülemiste ristmikuga on suurtest infraobjektidest alustatud, kuid ka väiksemad objektid ei tohiks seetõttu väga kannatada – Tallinna teed peaks ikka läbitavaks jäämaJ.
Positiivne üllatus oli protestijate arvukus Venemaal pärast parlamendivalimisi. Tundub, et opositsioon võib arenda siiski millekski enamaks kui kamp veidrikke, kellena nad seni Venemaa avalikkusele on paistnud. Kuigi jah, ega ka seal ei ole ju ainult liberaalid, vaid ka kommunistid, natsionaalbolševikud ja muu selline, kelle esiletõus kindlasti Eesti huvides ei ole. Aga loodetavasti siiski miskit muutub. Põnev saab olema ka Põhja-Koreas toimuv, huvitav, kui kaua see vabaõhu vangilaager vastu peab.
Fukushima juhutum on kahandanud läänemaailmas tuumaenergeetika populaarsust, mis tähendab lähiajal ilmselt seda, et rohkem kasutatakse saastavamaid kütuseid nagu süsi. Saksamaa „roheline“ samm tuumaenergiast loobumise osas ei kujune seega just eriti keskkonnasõbralikuks, kuna taastuvenergia osakaal on kasvust hoolimata liialt väike, et konkureerida tuumajaama mahtudega. Tõsi, erinevad alternatiivid siiski arenevad ja nii on lootust, et nt 10 aasta pärast on mõningaid olulisi läbimurdeid saavutatud, miks mitte ka nt termotuumaenergeetika osas, kuigi tõenäolisem on pigem nö lokaalsemate energiatootjate a la päikesepatareid laialdasem levik.
Paljude jaoks jäi 2011 ka viimaseks, näiteks: Albaania kroonprints Leka, Odemegwu Ojukwu, Svetlana Allilujeva, Alfonso Cano, Andy Roony, Arnold Green, Peeter Kreitzberg, Bronislovas Lubis, Muammar Gaddafi, Ramiz Alia, Steve Jobs, Burhanuddin Rabbani, Harri Holkeri, Andrzej Lepper, John Shalikasvili, Amy Winehouse, Mika Myllyla, Otto von Habsburg, Itamar Franco, Fanny de Sivers, Frederick Chiluba, Eliyahu Goldratt, Lawrence Eagleburger, Sergei Bagapš, Ferenc Madl, Osama bin Laden, Ron Asmus, Evald Okas, Sai Baba, Max van der Stoel, Elizabeth Taylor, Viljar Loor, Warren Christopher, Emmy, Necmettin Erbakan, Muhamed Bouazizi, Katri Ezzoubi, Ülo Nugis, Kert Keskküla, Tiit Käbin, Andrus Norak, Ants Paju, Sunday Bada, Helju Vals, Vaclav Havel, kroonprints Sultan, Kim Jong-il, Vassili Starodubtsev.
Mis juhtub aastal 2012, selles osas soovitan lugeda Economisti ka eestikeelsena ilmunud väljaannet „Maailm 2012“ (saadaval pea igas ajaleheputkas).
Postitused
