Aserbaidžaani kirjad

Aserbaidžaan ei ole just Eestis üleliia tuntud riik, seda hoolimata ühisest minevikust Nõukogude Liidu koosseisus. Samas on tegu naftarikka riigiga geopoliitiliselt olulises asukohas, mistõttu just sellest riigist võiks kujuneda olulisi tegureid võimaldamaks alternatiive Vene naftale ja gaasile. Andres Herkeli raamat heidab tänuväärse pilgu Aserbaidžaanis toimuvale, seda nii kultuurilis-ajalooliselt kui tänapäeva poliitika vaatenurgast. Tutvustav sissejuhatus Aserbaidžaani riikluse tekkimisse ning ka olulisemate ajalooliste ja kultuuriliste tegelaste käsitlus on tutvumiseks täiesti ammendav. Käsitletud on loomulikult ka tänast Alijevite võimu ja salle kujunemist ning ka opositsioonierakondi. Samas annab lugu ka ülevaate, mida endast kujutab OECD raportööri töö ja milliseid ülesandeid see sisaldab ning millised on või peaksid olema tulemused.

Seepärast ongi äärmiselt tänuväärne, et selline raamat olemas on ja eestlasest autori toodang pealegi. Mis mulle isiklikult väga meeldis oli raamatu stiil – väga normatiivne ning sisu- ja mõttetihe, samas elav ja huvitav lugeda. Üleliigset ballasti ei ole, kuid samas on kõik öeldu oluline. Aserbaidžaani tundmaõppimiseks on see igal juhul hea algus.

Me peame rääkima Kevinist

Positiivne, kui täiesti tundmatu (minu jaoks) autor suudab positiivselt üllatada. Mõningaid raamatusoovitusi tasub kuulata :). Lugu on väga elavalt ja kaasakiskuvalt jutustatud ning seda mitte pinnapealselt. Seega hoolimata üsna paksust mahust ei hakka lugu kusagil venima ning detaile lisandub iga peatükiga. Lühisisukokkuvõte oleks selline, et tegu on koolitulistajast poja ema kirjadega poja isale (ehk siis enda mehele). Selline psühholoogiline, sotsiaalne (krimi?)romaan. Lugu, mis end kiht-kihilt avab. Võrdlus sibula või kapsaga oleks antud juhul asjakohane. Lionel Shriver on raamatu kirjutamise eest ka auhindu võitnud (mitte Nobeli) ja mitte põhjuseta ehkki minule oli ta täiesti tundmatu nimi enne selle raamatu juurde sattumist.

Väljakuulutatud mõrva kroonika

Marquezi raamatutest ilmselt mitte tuntuimate hulka kuuluv, ent Saja aasta üksilduse kõrval minu arvates üks tippe kindlasti. Lugu ise kvalifitseerub vist pigem novelliks, ent see on ebaoluline tehniline küsimus. Väga haarav, dünaamiline ja huvitavate keerdkäikudega lugu, kirjutatud parima Marqueze stiili kohaselt. Head lugu ongi mõnikord keeruline žanriliselt määratleda, nii ka selle jutustuse puhul, aga lõppkokkuvõttes polegi see oluline. Tõeliselt väärt ilukirjandus! Ühtlasi siis sai aastal 2010 loetud kõik Marquezi eesti keeles ilmunud teosed, aga eesti keeles on neist ilmunud vist peaaegu kõik olulisemad.

Merehädalise jutustus

Sügisel jätkan suvel loetu kohta märkmete kirjapanemist, suvel oli targematki teha. "Merehädalise jutustus" on kaasahaarav lugu, mis põhineb tõestisündinud lool ühest merre kukkunud mehest, kes päevi üksi ookeanil veetis, enne kui kaldale jõudis. Õnneliku lõpuga lugu, lootuse kaotanud inimese pääsemisest ja võitlusest ellujäämise nimel. Täitsa tore, kui nii võib öelda lugemine, samas ka ei miskit väga erilist.

Tarand presidendiks?

Tarandi ja Keskerakonna võimalik diil presidendivalimiste kontekstis on kahtlemata üks tõsiseid üllatusi viimase aja Eesti poliitikas. Samas sugugi mitte ebaloogiline, vähemasti KE seisukohast mitte. Ilvest toetades oleks raske näha KE võitu, samas minna Riigikogus välja nö päris oma kandidaadiga oleks kaotus ette kindel, mõningaid sisemisi pingeid arvestades võiks eriti musta stsenaariumikorral häältesaak isegi alla 26 jääda. Mis oleks KE-le väga piinlik, Savisaare puhul näiteks eriti. Seega on loomulik, et paadi kõigutamiseks on vaja kandidaati, kes suudaks Reformierakonnalt, IRLilt või sotsidelt Ilvese taga seisvaid hääli ära tõmmata. Tarand on selles osas väga kaval lüke, vähemalt IRLis ja sotsides võib oletada, et mingeid potentsiaalseid toetajaid on Tarandil võimalik leida.

Mulle tundub, et peamine, miks Tarand KE poolt kandidaadiks esitatakse on siiski mitte eelkõige soov oma mainet parandada ja oma venemeelset kuvandit hägustada (kuigi Tarandi eurovalimiste häältesaagile mõeldes on ka see mõte ilmselt läbi käinud), vaid pigem tekitada lõhesid konkurentides, eelkõige sotside ridades. Tuletaks siinkohal meelde sotside kirevat ajalugu ja seda, et Tarand on mingit otsapidi suht tihedalt sotsidega seotud (oli kunagi näiteks nende linnapeakandidaat Tallinnas). Samas on mitmed praegused sotsid Toompeal endised rahvaliitlased, kel ilmselt pole eriti möödunud valimistele tagasi mõeldes erilist indu Ilvest toetada. Tasub vaid meenutada Ilvese ütlemisi Rüütli kohta. Mitte et nad Tarandi fännid oleksid (Tarandi arvamus Rüütlist pole Ilvese omast sugugi erinev, kui siis veelgi kriitilisem), ent võimalus hääletada Ilvese vastaskandidaadi vastu võib paratamatult ahvatlev tunduda (hääletamine on ju pealegi salajane).

Savisaarele poleks presidendivalimiste kontekstis ilmselt magusamat võitu kui sotside read lõhestada ja Sven Mikserile esimene juhtimiskriis tekitada. On ju ülimalt tõenäoline, et Ilves valitakse presidendiks ära ikkagi juba Riigikogus ja ka valimiskogus poleks alternatiivkandidaatidel ilmselt erilisi edulootusi. Aga KE peamise konkurendi vasakrindel ridades pingete tekitamine oleks KE seisukohast parem kui mitte midagi, mida saavutataks Ilvest toetades või oma kandidaati esitades. Maksimumpaketist, et Tarand võidab ja KE-l õnnestub Jüri Ratas Brüsselisse saata pole Savisaarel ilmselt põhjust unistada.

Jääb vaid küsimuse teine pool: mis kasu saab enda sidumisest KE-ga Tarand? Tähelepanu, võimaluse esineda, skandaalid - Tarandi profiili arvestades pole vist väga rohkem vajagi. Mingit mainet mida rikkuda tal klassikalisele poliitikule omases tähenduses niikuinii pole, selles mõttes ei kujune liit KE-ga talle ka ilmselt saatuslikuks - pullimehele antakse andeks. Muidugi võivad Tarandi kandideerimise taga olla ka mingid muud hoomamatud kavatsused ja huvid, ent eks need spekulatsioonid ka kunagi välja kaevatakse.

Kadunud aja meri/12 kummalist palverändurit

G. G. Marquezi novellikogumik „Kadunud aja meri“ sisaldab muuhulgas sellist lugu nagu „Väga pikkade tiibadega väga vana mees“, mis oli üldse esimene Marquezi jutustus, mida ma kauges minevikus lugesin ja mis tekitaski minus lähema huvi autori ülejäänud loomingu suhtes. Ehk siis lugu päris algusest. Lühilugudest jäi see endiselt mu lemmikuks. Kuigi pea iga novell on pärl omaette, pikemalt polegi mõtet sellest kirjutada. Sama võib öelda raamatu „12 kummalist palverändurit“ kohta kuigi lugude tonaalsus on veidi erinev, on tegu sellegipoolest väga silmapaistvate ja erilise õhustikuga juttudega. Marquezi lugemine on kindla peale minek, mina pole kunagi pettuma pidanud.

Jumala naine jäeti meelega Piiblist välja? - Elu24 : Kurioosum

Jumala naine jäeti meelega Piiblist välja? - Elu24 : Kurioosum

Armastus koolera ajal

Raamat, mis läbib peategelaste elu noorusest kõrge vanuseni. Läbivaks teemaks armastus ja võitlus selle nimel (mehe vaatevinklist lähtudes). Kui on hästi kirjutatud, siis on raamatuid, mis läbivad terve inimese elu väga huvitav lugeda, Marquezi „Sada aastat üksildust“ on selles suhtes absoluutne tipp, seal muidugi jõuab mitu põlvkonda sündida ja surra. Siiski jääb „Armastus koolera ajal “ lihtsalt hea romaani tasandile, Marquezi loomingust on paremaid palasid päris mitmeid, näiteks „Armastusest ja teistest deemonitest“. Kindlasti ei saa aga öelda, et lugemisele kulunud aeg (mis on kõige piiratum ja olulisem ressurss üldse) oleks raisatud. Ütleme siis nii, et võrdlusbaas sama autori puhul on väga kõrge ja ka Marquesil endal on seda raske ületada. Meeldejääv teos ka.

Patriarhi sügis

Selle raamatu puhul on keeruline midagi sisukat ja tabavat öelda. Lugu räägib ühest Ladina-Ameerika diktaatorist ja tema vanaduspõlvest, mis kestab terve igaviku, igal juhul väga kaua. Tegu ei ole diktatuuri toimimise mehhanismide käsitlemisega, pigem vaadeldakse psühholoogilisest aspektist presidendi isikut. Samas ei ole tegu ka mingi psühhoanalüüsiga. Tehnilise poole pealt katsetab autor stiilivõtetega, mis pidavat iseloomustama James Joyce’i loomingut (ei tea, ei ole Joyce’i lugenud). Hiidpikad, vahel lehekülgi vältavad laused on vist mõeldud andma edasi vahetut tunnetust toimuvast. Iseenesest on see kõrvaline detail ja vähemalt mulle tundub, et teose sisule see märgatavalt juurde ei anna (ega ka vastupidi mitte). Samas jääb kogu teos siiski pisut (taotluslikult?) häguseks. Aga mulle täitsa meeldis, õhustik, milles tegevus toimus, oli meeldejääv.

Metsavenna käsiraamat

Täitsa muhe lugemine J. 1940-te kontekstis kindlasti ka praktilise väärtusega, samas on nii tehnoloogiliselt kui sõjapidamise eesmärkide osas ilmselt 21. sajandil olukord hoopis teistsugune, mistõttu võimalikul metsavennal aastal 2010+ sellega väga miskit peale hakata pole. Peale hariva lugemise kuidas asjad kunagi käisid. Aga raamatu suurim väärtus ongi pigem mentaalsuse ja olustiku ning põhimõttekindluse näitamine, kui see, mis mõõtudes peab metsavenna punkri ahi olema. Kuigi jah, üht teist praktilist on ka tehnilise poole pealt kõrva taha panna, kui peaks isu tulema punkris elada.

Inimeste rikkus – globaalne turumajandus

Hea ja lihtne raamat, mis seletab nö tavainimesele ära, miks on globaliseerumine ja vabaturumajandus hea ning kõikvõimalikud piirangud ja protektsionism halb. Tõsi, kuna teose sihtrühm tundus olevat suhteliselt lai, siis oleks vast autorilt ka veelgi rohkem mahlakust ja tabavaid näiteid, paralleele jms oodanud, kuid õnneks ei olnud tegu igava ega kuiva jutustusega (majandusraamatute osas on see oht vahel täitsa olemas). Siiski siin-seal on päris tabavaid võrdlusi ja asjakohaseid fakte ning ka stiil tervikuna on sujuv ning ka tempo on päris hea, st erinevate teemade osas toimub ikkagi pidev edasiliikumine, mitte ei takerduta ühesse teemasse. Milton Friedmani „Kapitalism ja vabadus“ on siiski jõulisem (samas ka teoreetilisem) ning mitte ilma põhjuseta klassika. Johan Norberg aga on selle raamatuga tõestanud, et on igati perspektiivikas autor. Tõsi, raamat on valminud selle sajandi algul ja mõned arengud on veidi aegunud ning ka viimane kriis seal ei kajastu, kuid põhiosas on ikkagi tegu igati adekvaatse teosega.

Tagasivaade 2010

Väike tagasivaade läbisaanud aastale, nii nagu ikka aastalõpuks kombeks. Siin siis väike valik mulle kordaläinud sündmustest ja märksõnadest. Üldjoontes meeldetulemise järjekorras.
- Taksofonidest sai Eestis ajalugu.
- Hispaania tuli jalgpalli maailmameistriks – kuu aega suvest oli sisustatud jalgpalliga.
- Eesti kroon on saamas ajalooks ja Eestist saanud 17. eurotsooni liige.
- Briti valimised võitsid konservatiivid – tekkis koalitsioonivalitsus liberaalidega.
- Rootsis jäi paremkoalitsioon (4 parteid)pärast valimisi püsima – sotsiaaldemokraadid on endiselt suurim partei, ent kaotas märgatavalt kohti.
- USA vahevalimistel olid edukad vabariiklased – loodetavasti aitab see Obama kurssi korrigeerida.
- Lätis toimusid valimised ning lätlased tegid targa valiku. Loodetavasti jätkub poliitiliste jõudude konsolideerumine, et valitsusliitudest kasvaksid välja elujõulised erakonnad.
- Riigipööre Kõrgeztanis – riik muutus parlamentaarseks vabariigiks. Seis on endiselt segane, parteide ideoloogia on hägune nagu klanniühiskonnale kohane. Vaatab, mis edasi saab.
- Eesti positsioon Maailmapanga ettevõtluskeskkonna edetabelis Doing Business on 17. Pole paha!
- Haitil toimus maavärin. Huvitav kuidas neil riigi ülesehitus läheb (olulisem kui betoon, on toimivate struktuuride töölesaamine, kuid sellega oli ka enne maavärinat seis suht kehv)? Meedias sellest infot väga ei liigu. Eesti sõlmis 2010 Haitiga diplomaatilised suhted. 25 riiki on veel jäänud, kellega nimetatud suhted saab sõlmida.
- PIIGS – nagu selgus (õigemini selge oli see ennegi, ent 2010. aastal sai tõsiseks probleemiks) on teatud riikidel tõsiseid probleeme distsipliiniga, mis ähvardab tõsiselt euro ja ELi stabiilsust. Jutt käib siis Portugalist, Iirimaast, Itaaliast, Kreekast ja Hispaaniast. Praktiline näide, et lõtv raha- ja laenupoliitika ei ole tee, mille kaudu edukaks saada. Eestis on lõdva eelarvepoliitika toetamisega silma paistnud Rahvaliit ja Keskerakond aga ka sotsid. Võimalik, et abipakettide kõrval oleks mõistlik ka teatud riikidele sanktsioonid kehtestada.
- Eesti keeles ilmus mitmeid väga huvitavaid raamatuid, sh Eesti autoritelt – kel huvi võib vaadata kirjastuste ja raamatupoodide kodulehekülgedelt.
- Hukkus Poola president ning Poola on võtnud uue presidendi juhtimisel liberaalsema suuna. Samas on Poola puhul vasakpoolsed poliitilised jõud võrreldes Kodanikeplatvormi ning Õiguse ja Õigluse parteiga endiselt marginaalsed.
- Olulisematest inimestest (subjektiivne valik) surid veel Gennadi Janajev, Tony Curtis, Vladislav Ardzinba, Sergei Kozlov („Siil udus“ autor), Nestor Kirchner, Alfred Käärmann, Linnart Mäll, Harry Roots, Tiit Rääk, J. D. Salinger, Enn Soosaar, Viktor Tšermomõrdin, Umaru Yar’Adua, Ronnie James Dio, Algirdas Brazauskas, Leslie Nielsen, Carlos Andres Perez, Heino Tamberg, Kalev Keskküla, Richard Holbrook, Pan Jin-yu (viimane Pazeh’ keele kõneleja), Tony Judt.
- Wikilekked – minu arvates pigem positiivse märgiga sündmus, kasvõi sellest aspektist, et sunnib USAd panustama rohkem infoturbele.
- Ungari parlamendivalimised võitis FIDEZ ja tekkis parempoolne valitsus eesotsas Victor Orbaniga.
- Uued presidendid said Brasiilia (esimene naispresident riigis ja vasaktsentrist) ja Tšiili (parempoolne).
- Austraalia valimistel jäi napilt püsima vasaktsentristlik Tööpartei valitsus.
- Iraagi valimised viidi läbi kuid kokkuleppele jõudmine eri osapoolte vahel on väga keeruline.
- Pärast presidendivalimisi Elevandiluurannikul ähvardab riiki kodusõda – mõneti tüüpiliselt Aafrikale (aga ka laiemalt vähese demokraatiakogemusega riikidele) keeldub kaotaja kaotust tunnistamast.

Alles see oli...

Mälestusi on tavaliselt huvitav lugeda ja nii ka Vladimir Beekmani omi. Kuigi materjal on tugevalt kontsentreeritud ja telgitaguseid eriti ei avata (st kollast kõmu sellest raamatust otsida ei maksa), on tegu siiski üpris loetava teosega. Teatud ajastut peegeldab raamat siiski pigem taustana ja kaudselt, domineerivad Beekmani meenutused endast ja erinevatest inimestest, kellega elu jooksul kohtutud. Autor on kahjuks siiski eelkõige kirjeldav, mis minu arvates on ka kõige suurem miinus antud teose puhul. Kindlasti oleks huvitav teada, mida autor teatud olukordades arvas ja mõtles, kuid selliseid meenutusi on vähe ja need jäävad pigem kuhugi ähmaselt taustale. Samas on see ju alati autori valik, millest rääkida ja millest vaikida – lugejale oleks ilmselt huvitavam, kui valik langeb rääkimise kasuks, eriti olulistes aspektides. Selles suhtes on märkimisväärne sarnasus Krossi mälestustega.

Prohveti aed

Sisult väga deep jutustus. Hea näide, et sisu ja maht on kaks väga erinevat kategooriat. „Prohveti aed“ on järjeks Khalil Gibrani jutustusele „Prohvet“, mis on minu arust olulisemaid ja põhjapanevamaid teoseid üldse (nende hulgast mida lugenud olen). Lugu, mis seob endasse kõik või peaaegu kõik olulised väärtused elus. Kui öelda, et „Prohveti aed“ on samaväärne, siis sellega ongi kõik öeldud. Tegu on looga, mida ei saa ümber jutustada, vaid mida peab lugema (tegusõna on siinkohal igati õiges kontekstis kasutatud).

Kallid kaasteelised

Jaan Kross on kirjutanud päris mahuka teose oma elust. Tõsi, hea pildi saab kuni kuuekümnendateni, edasi läheb materjal üsna hektiliseks ja keskendutud on pea ainult välisreisidele. Väga huvitavasse murranguaega 90-te algul paraku peaaegu ei jõutudki, kui põgus viide esimestele presidendivalimistele välja arvata. Kahju. Taasiseseisvumise algusaegadest ja taastatud Eesti Vabariigi esimestest aastatest oleks kindlasti olnud Krossil nii mõndagi huvitavat kirjutada, kasvõi oma lühikeseks jäänud Riigikoguliikme karjäärist – aga need esimesed paar aastat olidki kõige murrangulisemad ja alustloovamad. Kolmas köide oleks igati huvitav olnud ja ka teine köide jäi ju sisuliselt pooleli. Kahju, et kajastamist ei leidnud elu Eestis ja need sündmused, mis tema romaanide kirjutamise taustal aset leidsid.

Kuuekümnendatest üheksakümnendateni on nopitud välja üksikud sündmused ja keskendutud neile ning selle ajastu kohta tervikpilti ei teki (varasemate aegade kohta on selles mõttes põnevam ja ka harivam lugeda). Siiski on tegu päris huvitava materjaliga, eelkõige just 1. osa näol, milles leiavad kajastust noorusaastad, 2. maailmasõda ja Venemaa vangilaager. Stiililt on kogu teos suhteliselt vaoshoitud ja hinnangute andmist on püütud vältida, vähemalt selline mulje jääb. Eriti kehtib see tendents ajas tänapäevale lähemale liikudes. Millest jällegi on kahju, sest Krossil on minu arust päris hea profileerimisoskus, mida ta aga palju ei kasuta. Tegelikult ei jäägi teist köidet lugemata jättes eriti millestki ilma, aga 1. köidet julgeks soovitada üldharivas mõttes küll lugeda, ka neil, kes end Krossi austajaks ei pea.

Frankenstein

Kaasaegses kõnepruugis on tegu siis tehisintellekti või sünteetilise bioloogiaga ja sellele problemaatikale üles ehitatud looga. Pealiskaudses variandis vähemalt ilmselt igaühele tuttav, sest nii häid kui mitte nii väga häid filme selle ainetel on pärsis suur hulk. Aga raamatu nüansirikkusele neist filmidest (vähemalt minu nähtutest) erilist konkurentsipakkujat pole. Sest lisaks nö hoiatusele tehnika arengu suhtes (raamatu kommentaarides vähemasti nii väidetakse) on minu arvates hoopis olulisemaks teemaks sotsiaalne pool, mitte tehniline. Teistsuguse kartmise, diskrimineerimise, eelarvamuste, hüljatuse, kättemaksu jms käsitlemine on palju olulisem, võiks isegi öelda, et see ongi kogu raamatu sisu. Mitte aga hoiatus, et inimene suudab kunagi elu luua ja see on väga halb. Tänapäeval on ju elu ju võimalik tekitada – tõsi, eelkõige läbi kloonimise, mitte kusagil pööningul laipade kokkumonteerimise tulemusel. Raamat on väga hea ja palju sügavam, kui primitiivsete õudusfilmide tulemusel võiks arvata.

Lohed

Huvitav ja lühike valik mõningaid loheliike. Huvitav, et sellised mütoloogilised? Olendid on päris levinud ja legende räägitakse üle maailma. Lohe ja laiemalt mütoloogiatemaatika ei ole kindlasti mingi nö laste teema, ka siis kui raamatus pildid sees:). Ehkki, tõsi küll, kõne all olev raamat oleks kindlasti ka suht noortele lahti ampsatav. Kuid – lohe-kirjandus ei võrdu noortekirjandusega, seda kohe kindlasti mitte. Kel huvi lohetemaatika vastu, saab sellest raamatust hea, lühikese ja mitte suurt süvenemist nõudva ülevaate ja natuke taustsüsteemi. Aga mitte eriti rohkemat – selleks on juba muud raamatud.

Gulliveri reisid

Inglise kirjandusklassika. Omal ajal väidetavalt väga peen satiir, aga tänapäevani see minu hinnangul ei ulatu, ehk siis satiiri on aja jooksul aurustunud, kuna olud on väga palju muutunud. Kirjutatud on see ju ikkagi üle 300 aasta tagasi. Kuigi omal ajal mõeldud huumori võtmes käsitlema riigikorralduslikke probleeme, siis tänapäeval võib seda pigem noortele-lastele suunatuks lugeda. Lihtsalt teatud arutluskäigud ja ettekujutused, mis veel 300 aastat tagasi põdesid, on tänapäeval lootusetult naiivsed ja panevad heal juhul õlgu kehitama. Aga niisama seiklusjutuna võib lugeda küll. Selles mõttes jällegi huvitav juhtum, kuidas asjad ajaloos teisenevad. Ka raamatu neli osa on suhteliselt erineva tasemega, aga see pole lõppkokkuvõttes häiriv ega isegi mitte oluline. Väga huvitav oli lõik lendava saare osas, kus Lemuel Gulliveril tekkis võimalus vestelda kõigi surnud isikutega, kellega ta soovis – selline tohutu potentsiaaliga materjal jäi aga Swftil kahjuks väga pealiskaudselt käsitletuks. Ja hobuste idealiseerimisega pingutas ka võib-olla üle. Aga need on ju lõppkokkuvõttes detailid. Wikist saab ka väikese sisuülevaate.

Igaljuhul riigiehituslikku mõtteainest (mis eesmärgil see teos omal ajal ilmselt kirjutati) raamat täna ei paku, aga Swifti ajal polnud ka sotsiaalteadused ju veel välja kujunenud – selleni oli veel pea 150 aastat aega, kui näiteks sotsioloogia teadusharuna esimesi juuri ajas (tänapäeval on juba sotsioloogia ise baasteadus, oma mitmete harudega). Ja ega ilukirjandus polegi tänapäeval võib-olla selleks kõige õigem tee. Ka Thomas More’i „Utoopiat“ saab ju tänapäeval käsitleda pigem ilukirjandusena, ehkki tekst evib teatud filosoofilist ühiskonnakorralduslikku väärtust. Keda riikluse küsimused huvitavad, võivad parimatest autoritest lugeda Huntingtoni, Kaplanit, Zakariat, Fukuyamat, Brzezinskit ja mitmeid teisi. Gulliver aga ise ilmselt ajaloohämarusse ei kao – selleks on ta liiga ainulaadne ja omamoodi kaasahaarav ning lisaks kõigele muule ju aastasadu vastu pidanud.

Surnud hinged

Vene kirjandus on vene kirjandus, mis tähendab, et see pole prantsuse, inglise, eesti või muu kultuuriruumi kirjandus. Kes lugenud on saab stiili, temaatika või ma ei oskagi öelda, mille järgi aru, et vene kirjandus on eriline. Heas mõttes, sest siiani pole ma üheski vene kirjandusklassika teoses pettuma pidanud. Aga noh, see kehtib üldjoontes (mitte alati) ka laiemalt, kuna ma ikka üldjuhul valin ka, mida loen. Surnud hinged on eelkõige portreekogumik eri tüüpi vene mõisnikest, ametnikest ja muust nö keskklassist tänapäevases vastes. Läbiva joonena ostab peategelane kokku nö surnud hingi – orje, kes füüsiliselt on surnud, kuid dokumentides veel „maha kandmata“ – vene bürokraatia oli tol ajal ilmselt mitte just kõige kiiremJ. Aga teos on huvitav ja päris kaasakiskuva pildi jutustav. Kuigi jah, nii kõrgele „Surnud hinged“ ei küündi kui „Meister ja Margarita“ (mis on minu kogemuse põhjal vene kirjanduse absoluutne tipp) või ka näiteks mõned teised Bulgakovi teosed. Aga midagi olemuslikku on selles ühist nii „Kuritöö ja karistuse“ kui „Isad ja pojad“ õhustikuga. Igaljuhul pärast lugemist võib öelda, et kultuurkiht on mõnevõrra kasvanud.

Noore Wertheri kannatused

Puhkuse-aegse põhjalikuma kirjandusklassika lugemise nö esimene pääsuke. Kuna mitmeid olulisi maailmaajaloolisi kirjandusteoseid ei ole paraku jõudnud kooli ajal lugeda (ma ei saagi aru, miks ajakasutus tol ajal niivõrd ebaefektiivne oli), siis nüüd on aeg mõnes osas tegemata järgi teha. Ilmselt pole sisu kohta mõtet ümberjutustust teha, sellega on ilmselt ka need kursis, kes raamatut lugenud pole – tänapäevaselt võttes tüüpilise emo õnnetu armastuse lugu. Lugeda oli väga huvitav (üllatus mulle eneselegi, kuid kuna Goethe on ja autor, siis vast polegi tegelikult üllatumiseks erilist põhjust), ehkki lõpp oli teada ja peategelase kohta võiks öelda, et suhteliselt mõttetu tüüp. Emotsionaalsetest inimestest on üldse minul keeruline aru saada, aga 18. sajandi kombed, tõekspidamised ja ellusuhtumine oligi ilmselt mõningates aspektides tänapäevasest üsna erinev. Kuigi mitte oluliselt. Mees oleks võinud ju uue naise otsida ja probleem lahendatud. Aga selles peitubki hea raamatu tunnus, et paneb kaasa mõtlema, analüüsima, vaidlema jms, ja nimetatud raamat seda ka kindlasti tegi. Ja, et musta huumori võtmes lõpetada: peategelasele oleks võinud soovitada, et krdi tropp, lase endale kuul pähe…aga noh, seda ta ju tegigiJ.