Bagdad põleb

Bagdad põleb on raamatusse pandud blogi, mis katab ära umbes aastase vahemiku Iraagi sõjast 2003-2004. Lihtne ja kaasakiskuv lugemine, paras paariks päevaks, kuigi lehekülgi päris palju. Samas erapooletust küll autorile ette heita ei saa, Bushi ja Iraagi Saddami järgse valitsuse kriitikaga autor ei koonerda. Kahtlemata huvitav mikrotasandi inimvaate tajumine sõjaolukorrale, ent sügavat globaalse tasandi analüüsi paraku siit ei leia. Muidugi elades sõjaolukorras, ei peaks erapoolikus üllatama, siiski kirjeldatavad karakteristikud on väga ühekülgsed - kas lõpuni kurjad (ameelrika juhtkond, iraagi liidrid) või üdini positiivsed (perekond, tuttavad jne). Irooniat oli ka üksjagu selles mõttes oli tore lugemine (ja siis veel pidev Iraagi inseneride kõrge taseme kiitmine), lisaks kõigele tõstaksin esile ka harivat komponenti, kuigi autori seisukohti ei tohiks tegelikkusega kindlasti samastada, vaid äärmiselt allikakriitiliselt suhtuda. Blogi ongi fookusseeritud teemale iraagi sõda autori silme läbi ja igapäevase elu kõrval. USA globaalset rolli jm ta ei käsitle. Tegu ei ole kahtlemata äärmuslasega, vaid tavalise iraagi inimesega, kes oma elu ja iraagis toimuvat kirjeldab - tore oli. Kes tahab lähemalt, pikemalt lugeda, siis http://riverbendblog.blogspot.com/ . Tõsi, viimane postitus on pärit rohkem kui aasta tagasi.

Ajakirjandusmaastik korrastub

Vaadeldes Eesti ajakirjade turgu võiks mõelda, et rahvaarv on kordades suurem kui ta tegelikult on. Paratamatult tekib küsimus, kes kõike seda loeb. Eriti veel seda kräppi, mida paraku suur osa ajakirju endast kujutab. Igaljuhul majanduse olukord ilmselt sunnib ka tarbijat asju kriitilise pilguga üle vaatama ja mõttetutest asjadest loobuma. Korrastumine on igaljuhul positiivne - puud saavad edasi kasvada ja visuaalset reostust jääb ka vähemaks. Muidugi on alati oht, et kannatada saavad ka väärt väljaanded. Mitmeaastase ajalooga Sporditäht on ilmselgelt üks näide väärtajakirjast, mis ilmumise lõpetas. Kahju. Kuigi ma ise lugesin viimati sellist ajakirja mingi 10 või rohkem aastat tagasi. Kalev Meedia otsus kõigi ajakirjade väljaandmine lõpetada on muidugi pisut drastiline, aga juu siis oli põhjust. Isegi rämpsajakirjanduse lipulaeva Just! ei otsustatud päästa, seda hoolimata ilmselt üsnagi suurest lugejaskonnast (või kes teab...). Aga Justi, Avenüü, Bravo ja mitmegi teise ajakirja kadumine mind küll ei kurvasta (kokku lõpetas Kalev Media 8 ajakirja väljaandmise), leian, et ruumi kokkutõmbamiseks on ka mitmetel teisel väljaandjal. Kusjuures tegelikult on ju mitmed kvaliteetniššid turul endiselt esindamata - millal eestikeelsena näiteks võiks lettidele jõuda National Geographic (kuigi loodusajakirjade puuduse üle kurta ei saa)? Või millal saab Eesti sisuka ühiskonnaelu käsitleva ajakirja. Välispoliitilises mõttes oleks samuti ruumi ühele tegijale väljaandele Maailma Vaate ja Diplomaatia kõrvale (viimane on Sirbi lisa). Tõsi Luup oli kunagi selline, kuid lõpetas juba aastaid tagasi...

Kõige hullem olekski, kui kvaliteetajakirjad kannataksid või põhja läheksid, ent sitt veepeale hulpima jääks. Aga niikaua kui Geo ja Tarkade klubi ilmuvad on kõik korras. Kuigi muus osas ootan põnevusega ümberstruktureerumist.

2009

Alanud aasta esimeses postituses oleks vast paslik heita pilk tulevikku. 2009. aasta saab olema küllaltki huvitav - valimised Iraanis ja kogu selle riigiga seonduv temaatika, Obama esimene aasta presidendina ning USA edasine kurss, kohalikud ja europarlamendi valimised Eestis, arengud Venemaal majanduslanguse tingimusis ja Gruusia tulevik ning palju-palju muud saavad olema ilmselt selle aasta märksõnad tuhandete teiste hulgast. Siiski on läbivaid teemasid ilmselt üleilmne majanduskriis - tõsi, mitmed Aafrika riigid näitavad prognooside alusel kasvu ja ka Hiina majandus saab rääkida kasvu langusest - viimaste prognooside 7% selleks aastaks 11-12 protsendi asemel on ikkagi muljetavaldav. Küll aga on üks dilemma, millele praegu vastust pole, kuid millele mingil ajal mingi lahendus peab tulema. Kahtlen küll kas seoses selle kriisiga, ent ikkagi. Nimelt oleks maa (mõtlen planeeti tervikuna) tuleviku huvides vaja tarbimist drastiliselt vähendada - ressursid on piiratud, seda esiteks ja teiseks saastatus ja keskkonna halvenemine (eelkõige kliima osas) võivad olla ja osalt juba ongi väga tõsiste tagajärgedega. Samas, et majanduskriisist välja tulla, on vaja tarbimist tõsta ja seda ka püütakse teha erinevate motivaatoritega. Kriis väljus finantssektori piirest osalt ja paljuski just tarbimise kahanemise tõttu, samas pole tarbimise kahanemine sugugi sellises mahus, mida oleks vaja, et maa ressursside kasutamine saaks normaalsele tasemele (inimese ökoloogiline jalajälg on praegu suurem kui maa ressursid võimaldavad, kuid pikaajaliselt ei ole sama olukorra jätkumine võimalik). Ehk siis praeguse majandusmudeli puhul on valik - kas kasvav majandus ja keskkonnakatastroof või keskkonna säilimine majandusliku depressiooni tingimusis.

Äärmuslikud lahendused ei saa küll reeglina kunagi teoks, kuid tulevikuks midagi positiivset ka näha ei ole. Võitluses keskkond versus majandus jääb viimane ilmselt peale, st kasv mõne aja pärast taastub. Kuid samas pole olukord lootusetu - majanduse areng pakub võimalust ja kriis juhib tähelepanu vajadusele töötada välja uusi tehnoloogiaid, eriti energia tootmiseks, mis ei kasutaks taastumatut ressurssi. Areng toimub ju pidevalt. Kuid niikaua, kuni ei ole toimunud suurt läbimurret ning gaas ja nafta (mille hetkel anomaalselt madal hind ilmselt üsna peagi tõusama hakkab) on endiselt kütuse ja energia tootmisel määrava tähtsusega, võib oodata pingelisi aegu ning ressursikonfliktide sagenemist (mis omakorda võib viia autokraatlike riigi arvude kasvule nö kolmandas maailmas ehk demokraatia levik on löögi all), seda eriti tingimusis, kus maakera rahvastik jätkab kiiret kasvamist. Igaljuhul igav ei tohiks lähiajal hakata:). Ja olukord pole ka lootusetu, sest uusi tehnilisi lahendusi säästlikumaks energiatarbimiseks leiutatakse üsna sageli, küsimus on selles kas ja kui kiiresti õnnestub saavutada otsustav läbimurre, sest ka kliimamuutus ja selle tagajärjed ei pruugi pööratavad olla. Rohelistel ei maksaks kindlasti pikka kriisi loota, sest see paneb löögi alla ka teadustegevuse rahastamise, mis omakorda tähendab, et ka uute energiaallikate kasutuselevõtt võib jõuda kätte pigem hiljem kui varem, samas kui lootusetu olukord sunnib ka meeleheitlikumalt väljapääsu otsima... Igatahes kriis pakub võimalust järele mõtlemiseks ja vajadusel kursi muutmiseks.

Roheliseks kasvamine

Raamat "Roheliseks kasvamine" on üsna laiahaardeline ülevaade väga erinevatest keskkonnateemadest. Plusspoolele saab kahtlemata panna väga mitmeid praktilisi näiteid ning ka hulka viiteid erinevatele allikatele, mille kaudu oma teadlikust tõsta. Seda oleks mõistlik kasvatuslikul eesmärgil lugeda eelkõige keskkonnateemadest kaugemalseisvatel inimestel, kuid paha ei teeks lugemine ka teistele. una raamat põhineb enamuses blogisissekannetel, siis on teemad erinevad, aga samas on ka palku igapäevaseid näiteid tölplusest ja ajuinvaliidsusest. Teemad on valdavalt prügikesksed, et kuidas päästa maailm jäätmeuputusest ja ressursside arutust raiskamisest. Siinkohal ei teeks paha meenutada, et ressursid on igal pool ja igal ajahetkel piiratud. Ja see, mis kasutatud, reeglina tekkib uuesti aeglaselt (puit), mõningal juhul ei teki üldse (nafta, põlevkivi, kivisüsi). Teemadele lähenetakse mitmest küljest, mida saaks teha tavainimene, mide peaks tegema kaubandusketid jne. Ehk kuidas elada moraalselt ja õigesti keskkonna seisukohalt. Samas jääb palju küsimusi lahtiseks ja neid tekkis isegi juurde, aga see ongi üks eesmärke, et inimene õpiks küsima endalt ja seetõttu ka MÕTLEMA. Tekst on ka lihtne ja kergesti loetav. Igaljuhul mulle jättis väga sügava mulje. Ütleme siis nii, et inimeseksoleku algõpetus.

Udumäe Kodutütar

Mastaapne lugu, mis kestab pea sajandi ja seda vaid natuke rohkem kui poolesajal leheküljel. Omamoodi saavutus seegi. Raamat räägib metsavend Alfred Käärmani armastusloo ja tema vaate Eesti elule ja väärtustele läbi pilguheidu 20 sajandi jooksul. Huvitav, ent mitte liiga huvitav lugemine. Kerge õhtusisustus, milles põimub ajalugu, armastus ja püsiväärtused. Omamoodi teos igaljuhul.

Jah, härra minister

Sarjast pole ma ühtki osa näinud, aga raamat oli suurepärane. Parim huumor pärineb ikka reaalelust (kuigi raamat on fiktsioon) ja raamatut võibki käsitleda stereotüüpide hüperreaalsusena. Ehk sellena, kus paljuski tegeliku elu käitumismustreid võimentatakse (Eestis on väga edukalt seda võtet kasutanud Andrus Kivirähk). Ehk siis mõttemallide võimendus kuni absurdini. Inglased oskavad seda hästi. Samas on raamat ka väga õpetlik lugemismaterjal, adumaks nö standartseid ametniku ja poliitiku mõtteid oma rollis. Ehk siis rollide karakteriseeringut. Geniaalsed näited riigi parimast haiglast, sellest, miks igati mõistlik otsus hea ei ole, erinevatest võtetest kuidas manipuleerida poliitikute, meedia ja kõige muuga ning kuidas varjatult end sõbralikus islamiriigis täis juua, on vaid murdosa arvukatest meeldejäävatest ning õpetlikest lugudest. Poliitikutele võiks see kohustuslik kirjandus olla :). Igaljuhul soovitan kõigile seda lugeda ja ise ilmselt lähitulevikus võtan ette "Jah, härra peaminister" lugemise. Pikemalt pole mõtet kirjutada, raamat räägib enda eest.

Detsembrikuumus

Eesti kinokunst on tõusuteel. Detsembrikuumuse näol on tegemist järjekordse väga hea filmiga, mis omas žanris üks paremaid. Kui vaadelda seda puhta action filmina, siis kindlasti parim. Ka ajaloolise poole pealt väga hea, valgustamaks üht olulist sündmust Eesti Wabariigi ajal - mis oleks võinud lõppeda väga ohtlikult kogu Eesti iseseisvusele. Aga iga mõtlev inimene saab sündmuse olulisusest niikuinii aru. Film jättis sisu poolest nagu öeldud hea ja kaasakiskuva mulje. Veidi küll häiris otseste paralleelide tõmbamine pronksöö sündmustega, tuues ajalugu seega tänapäeva, samas seda aktualiseerides. Kuid ajaloost õppimise seisukohalt oli tegu kavala lükkega. Ehk siis tänaseid eesmärke silmas pidades oli tegu õige lahendusega, kuigi ajalooline pilt võis selle käigus veidi teiseneda. Aga filmile viis pluss. Eesti vajab rahvuslikke suurfilme ja peale Nimesid marmortahvlil ongi pikk paus olnud.

Obama

Räägiks mõne sõnaga ka vastvalitud USA presidendi tugevatest külgedest ja tema ees avanevatest võimalustest. Kuigi olin McCaini toetaja, usun, et ka Obama oli hea valik. Välispoliitikas ei ole ta ka õnneks jõumeetodeid välistanud, seega on lootust, et USA hambutuks siiski ei muutu. Ent problemaatilisim aspekt Obama juures on mõningane ettearvamatus Vene suunal, mis nii Eesti kui maailma julgeolekut silmas pidades on ülioluline. Lugesin, kuidas üks idioot kirjeldas McCaini puhul ohtu, et suhted Venemaaga teravnevad, ning kuna Eesti asub nö võitluse eesliinil, siis on hea, kui USA ja Venemaa saavad hästi läbi. Sellist lollust on raske kommenteerida. Aga üritan siiski. Esiteks Venemaa huvid oma “lähivälismaal” ei kao kuhugi. Kui USA-Venemaa suhetes aga valitseb “sula”, siis Venemaa tegevuse kohta ilmselt kriitika ja tähelepanu väheneb, sest USA on ainus jõud, kellel selles vallas miskit mõjujõudu ja algatusvõimet on. Muidugi jah, Venemaa toetus Venezuelale, Kuubale jms riikidele võib nõrgeneda (mis on ka rahvusvaheliselt oluline) hea tahte märgiks – et ei käida sellega USA-le pinda. Aga Venemaa neoimperialistlikud huvid domineerida/allutada naabermaad ei kao mitte kuhugi, sõltumata sellest, kas suhted USA-ga on head või halvad. Heade suhete korral USA ja Venemaa vahel lihtsalt kaotaksime oma liitlase toetuse tugevuses ja see ei ole kindlasti hea. McCain oleks kindlasti siinkohal olnud kindlam valik.

Teine kartus Obama suhtes on, et USA majandus- ja sotsiaalsfäär saavad senisest vasakpoolsemate algatuste tunnistajaks – pikaajaliselt aga see seob liigselt ressursse ja seeläbi kahandab USA konkurentsivõimet ja sellest tulenevalt ka mõjukust rahvusvahelises elus. Igaljuhul loodan, et väga majandusse sekkuma ei hakata ja, et ka mingeid kolossaalseid sotsiaalseid meetmeid rakendama ei hakata. USA edasiviiv jõud on siiski konkurents ja ise hakkama saamine.

Obama võit pakub aga ka suuri võimalusi. Esiteks juba mustanahalise presidendi olemasolu annab tohutu moraalse autoriteedi – näite, et American dream töötab ka päriselus. Sellega kaasneb ka USA moraalse jõu tõus rahvusvahelisel areenil, ehk teisisõnu USA sõnumi tõsiseltvõetavus ja õiguspäraseks pidamine kasvab, mis toob kaasa ka USA võime tõusu õpetajarollis tegutseda.

Ka suur muutuste ootus avalikkuses (nii USA-s kui maailmas tervikuna), annab võimaluse algatusi edukalt realiseerida ja neile toetust leida. Rahvusvaheliselt võimaldab see ilmselt ka edasiminekut nii mõnegi kitsaskoha lõikes. Ka näiteks Lääne liitlassuhete tugevdamisel, mis globaalses plaanis on ülioluline, kaitsmaks liberaalseid väärtusi (demokraatia, sõnavabadus, inimõigused jms).

Teemana on veel oluline keskkond – just selles on Obama roll eriti positiivne, kuna just keskkonnatingimustest tulenevad ilmselt tõsiseimad ohud inimkonna püsimajäämisel ja planeedi elukõlblikkuse säilimisel. Obama on väljendanud toetust Kyoto lepetele ja kavatsust teha keskkonnateema ka USA jaoks oluliseks. Loodetavasti ei toimu märkimisväärset langust moraaliküsimustes, kuigi demokraatidelt võib seda oodata.

Usun, et Obamas ei saa naiivset ja pehmet presidenti, mida on kardetud (on ju näiteks tema nõuandjate rollis ka Z. Brzezinski), pole ta ju välistanud ka sõjalist lahendust Iraanis ning on vajadusel valmis pommitama Pakistani alasid, saavutamaks võitu Afganistanis. Ütleks kahtlusega, ent siiski lootusrikkalt, et New Hope on alanud.

16 aastaselt valima

Leian, et ettepanek anda valimisõigus alates 16-aastaseks saamisel on igati mõistlik. Alustuseks võiks seda rakendada KOV tasandil (ühtlasi koos kandideerimisõigusega). Ja hiljem viia sisse ka riigitasandil. Täiesti nõus, et teema vajab põhjalikku analüüsimist seoses teiste teemadega, kus kehtib vanusepiirang. Samas saab piiranguid ja kohustusi kehtestada ka täisealistele – ka praegu pääseb valima 18, aga kasiinosse 21 aastaselt. Seega ei näe ma, et üldiselt tuleks väga oluliselt vanusepiiranguid õigustele ja kohustustele leevendada. Valimiste puhul on küll tegu äärmiselt olulise põhiseadusliku õigusega, ent lähtuvalt maksimaalsest kodaniku kaasamisest ühiskonnaelu korraldamisse, peaks siin ka võimalused suuremad olema.

Mis puutub seda, kas 16 aastane on piisavalt küps valimisteks, siis leian, et sama võib iga inimese käest küsida. Siinkohal oleks pigem valimistel osalemisõiguse andmiseks kohane korraldada test/küpsuseksam. Ma pole sugugi kindel, et earühm 16-18 kõige lollimad ja ebaküpsemad oleks. Aga nagu öeldud, ma arvan seda. Et tõde selgitada, see nõuaks põhjalikuma uuringu korraldamist.

Siin ongi valiku koht – kui tahta maksimaalset kvaliteeti, oleks test osalemiseks mõistlik, kui maksimaalset kaasatust, siis lai valijaskond. Paraku ei tähenda lai osalus paremat kvaliteeti, ega hakka kahjuks ka ilmselt kunagi tähendama. Küll aga suurendaks valimisea langetamine osalust, olen selles kindel ja seeläbi ka noorte mõju poliitikutele.

Ettepanek, mis annab alaealise lapse vanematele iga lapse kohta lisahääle, vääriks kindlasti ka toetamist. Sellega saavutatakse olukord, kus igal kodanikul on üks hääl, kuid alaealise häält kasutab kuni tema täisealiseks saamiseni tema vanem. Et tagatud oleks võrdsus, siis võiks 1. lapse lisahääl minna emale, 2. oma isale jne. Aga tehnilised üksikasjad on diskussiooni käigus lahendatavad. Keerukust uus süsteem tõstaks, aga samas suurendaks oluliselt nende osakaalu, kes tuleviku heaks rohkem panustanud. Ehk otsesemal öeldes oleks õiglasem.

Keha riis

Sellist filmi sai Sõpruses vaadatud, käimas Portugali filmide nädal nimelt. Siiani üks mõttetumaid filme (hetkel meenuvatest konkurentsitult mõttetuim), mida olen vaadanud. Vaadata 2 tundi sisutute inimeste mittemidagi sisaldavat olesklemist, millel puudub igasugune eesmärk ja kus sõnaline dialoog filmi kohta on mahutatav poolele A4 leheküljele (mitte väga väikselt kirjutades), on üsna kurnav. Aga, et lõpp ära näha ja seega omada õigust arvamust avaldada, siis elasin üle. Suur kunst küll ja puha, et näidata inimeste üksindust, eesmärgitust ja tühjust, kuid selle vaatamine oli talumatult igav ja mingit emotsiooni ei tekkinud. Magama ka ei jäänud :(. Igaljuhul kui 5 minutit suvalisest kohast filmis ära vaadata, oledki sisuliselt juba kogu filmi ära näinud - mingit stsenaariumi klassikalises tähenduses filmis polnud, mingit lugu, mida jutustada. Et siis selline negatiivne arvamus (pool saali ei suutnudki lõpuni vastu pidada), kuid samas ei kahetse kindlasti vaatamist. Huvitav ei olnud, kuid kogemus seegi.

Poliitilistest vaadetest

Siin siis mõned testid, mis enda kohta tegin - kaks neist on suht Ameerika kesksed ja üks pisut kallutatud, et seega päris tõest vastust ei saa, aga miskit suht täpset siiski. Pealegi valikvastus ei jäta ruumi argumentatsioonile ega erinevatele lähenemisviisidele - nagu see kõigi testidega on.

Soome hobune

Sellist nime kandis viimativaadatud Eesti Draamateatri etendus. Žanrimääratluselt võiks vast paigutada draamakomöödia alla. Etendus oli rahuldav - Ita Ever tegi ülihea rolli (nagu tavaliselt), samas etendus tervikuna oli kuidagi hajevil ja fokusseerimata. Seda, mida öelda taheti, ei saanudki aru. Ja Soome maaelu traagiline saatus pärast EL-iga ühinemist ka nagu väga hästi välja ei tulnud, mis samas oleks võinud/pidanud (kui tutvustust uskuda), olema etenduse kandev telg. Suhteteema oli ka sees, ent ka see jäi kuidagi taustale. Et selline ebamäärane, kuid samas terava ja vaimuka dialoogiga lugu. Näitlejatöö oli OK, piinlik igaljuhul ei hakanud.

Vennaskond 24

24. oktoobril toimus siis Kultuurikatlas Vennaskonna 24. sünnipäeva kontsert. Miskit pole öelda, Vennaskond on ikka sama tegija nagu ennegi, Flower of Romance sammuti. Lisaks kahele eelmainitule, oli kolm suht mõttetut bändi, kellest 2 täitsa kuulatavad. Rahvast oli väikese koha kohta väga palju ja seetõttu õhustik väga OK. Helikvaliteet oli pungilikult jube, häält polnud kohati üldse kuulda, aga see on väike miinus asja juures. Muidu fiiling ok. Järgmine aasta siis juubel.

Liberalism

Ludwig von Mises (1881-1973) on sellenimelise raamatu kirjutanud. Väidetavalt tegu ühe liberalismi klassikuga ja just see raamat peaks olema liberalismidoktriini kaasaegne sõnastus, mis küll pärineb aastast 1927. Nii tuntud kui John Stuart Mill, Jeremy Bentham, Friedrich von Hayek, Milton Friedman ja mõningad teised Mises muidugi pole, aga siiski liberalismi ning poliitilise filosoofia seisukohalt on tegu olulise mõtlejaga. Tõsi, tema raamatu "Liberalism" kohta olid mul pisut kõrgemad ootused. Mitte, et raamat halb oleks. Seda kindlasti mitte - liberalismi põhiväärtustest saab ülevaate, ent siiski, kuidagi pealiskaudselt ja kohati jääb argumentatsioon poolele teele pidama. Kuid tegu on siiski klassikaga ja juba seepärast väärib teos lugemist, kuigi kohati kaldub autor äärmusesse (muutub pisut veidrikuks), mistõttu kannatab tõsiseltvõetavus. Ka ei maini ta kriitikat seisukohtadele, mis juba argumentatsioonist tulenevalt aimduvad. Muidugi, ei saa unustada, et aasta oli 1927. Aga kes Liberalismist huvitatud võib raamatu käsile siiski võtta, kuid liberaalsest majanduspoliitikast (majandusvabadus on liberalismil kesksel kohal koos individuaalse vabadusega, muidugi kui jutt käib klassikalisest liberalismist, liberalism elujõulise ideoloogiana omab ka subideoloogiaid, mis on edasi ja kõrvale arendatud) saab kahtlemata olilisemalt tugevama elamuse ja ka selgema ja loogilisemate argumentidega Milton Friedmani teost "Kapitalism ja vabadus" lugedes. Tõsi, Milton on juba neoliberaal kui täpne olla, aga eks ajad muutuvad ja seisukohtade aktuaalsus samuti, seega neoliberalism on kahtlemata ajakohasem, samas ei vanane ka klassikalise liberalismi põhiseisukohad, nagu ka Misese raamat on tänaselgi päeval aktuaalne.

Grönholmi meetod

Sellist nime kandis siis Draamateatri etendus mida vaatamas käisin. Oli päris huvitav ja ootamatute sisukäikudega etendus. Kuigi ka see variant, mis lõpuks tõeks osutus käis peast läbi, ei pidanud seda eriti tõenäoliseks. Etendus ise siis töölevõtu grupiintervjuust, mille raames tekivad mitmed huvitavad ja üllatavad olukorrad. Et eriti kõigile psühholoogiahuvilistele ilmselt väga intrigeeriv lugu, aga ka muidu oli igati OK. KUMU auditoorium oli iseenesest väga hea koht teatri tegemiseks, pisut üllatav isegi. NO99 saalist jättis igatahes etema mulje.

Admiral

Vene kino on tegemas võidukäiku. Viimaste aastate mitmed väga head filmid on olnud igal juhul üllatus. Kui varasemalt sai Vene filmide suhtes ülalt alla vaadata, siis praegu seda päris nii öelda ei saa. 1812 oli väga hea ja ka vast kinodesse jõudnud Admiral on hea näide suurepärasest filmist. Admirali sisu on tegelikult klišeelikult lihtne armastuslugu, taustaks Vene kodusõda ja sellele eelnenud sündmused. Ja keskseks kujuks siis admiral Koltšak. Eelarve poolest üsna mahukas, vähemasti kui lahingstseene arvestada. Ja lihtsast sisust hoolimata väga mõjuv film.

Kuna Koltšakki on filmis kujutatud positiivses valguses (tegu oli Vene valgete ülemjuhatajaga), viitab film ka uute kangelaste tekitamise kavatsusele minevikust. Stalin on küll praegu suur kangelane venelaste jaoks, ent kommunistlik ideoloogia siiski väga hästi ei sobi Vene riigi praeguse valitseva ideoloogiaga. Kuigi loogika pole kunagi venelaste tugevaim külg olnud (nii on ka Peterburi kommunistid esitasid Vene õigeusukirikule palve Stalin pühakuks kuulutada, kuigi kommunistid peaks ideeliselt ateistid olema ja Stalinit ei saa ka kindlasti pidada mingiski võtmes usu soosijaks), otsib siiski suurvene ideoloogia punastele kangelastele alternatiivseid kangelasi. Ja Koltšak sobib sellesse rolli hoolimata kaotusest kodusõjas üsna hästi. Filmi heroiseeritust arvestades ja seda, et punaseid kujutati üsna negatiivses võtmes (kuigi ka punaarmeelasi näidati filmis Koltšakki lugupidavalt suhtumas, mis viimase kangelaslikkust veelgi rõhutas), on igal juhul tegu põnevate allhoovustega Vene kinokunstis. Sest mõte, et lihtsalt tehakse ajaloolisi suurfilme, ilma poliitilise tasandi kaalutluseta (arvestades ka riigi rahastamist) on suht naiivne.

Eesti jalgpall

Nagu näitas mäng Türgiga (kohati ka HIspaaniaga), on Eesti võimeline maailma tippudega mängima. Üldse tippudele on kaotused olnud kohati väiksemad kui keskmikele ja mäng kindlasti parem. Nii Itaalia, Hispaania, Venemaa, Hollandi kui viimati Türgi vastu. Suured kaotused aga on tulnud Bosnialt, Leedult, Šveitsilt... Eelnev lubab oletada, et meestel on motivatsiooniga kohati tõsiseid probleeme, kuid tugeva vastase puhul suudetakse end kokku võtta. Seega motivatsioon vajab üldist tõstmist.

Teine väga nõrk külg on realiseerimine - Eesti pole nii tugev, et tekkivad vähesed võimalused kasutamata jätta. Paraku jääb lõpp ehk värav tihtilugu puudu. Samas tehniliselt ollakse kohati täitsa heal tasemel. Vastlõppenud mäng Türgiga sobib jällegi heaks näiteks. Staqndardolukorrad tuleks ka tunduvalt paremini ära kasutada - ei mäletagi, millal Eesti näiteks nurgalöögi järgsest olukorrast viimati värava sai. Ja vastupidavust tuleks ka kasvatada, et mitte poolaja lõppe käest lasta ja terve mäng kesta. Need neli - realiseerimine, standardolukorrad, motivatsioon ja vastupidavus - tuleks korda saada, siis on lootust tõusta igati arvestatavaks vastaseks igaühele. Kaitse peaks muidugi ka õlitatumalt töötama, aga see on kokkumängu küsimus.

Kuid üldjoontes pole paha, kuigi positsioon FIFA edetabelis ajaloo madalaim, on siiski vara Eesti jalgpalli maha kanda.

Tubakavaba Eesti

Loobu suitsetamisest juba täna!

http://tubakavaba.com/

Maailmamajanduse finantskriisi tekkemehhanismid

Mõne sõnaga maailmamajanduse, ehk täpsemini USA finantskriisi tekkeloogikast ja mõjust maailmale sh Eestile. Alustades viimasest, siis kogu maailma finantsmajandus on sisuliselt tervik, st piirideta. Ei ole Eesti, Saksa, Ungari jne finantsmajandust. Tegu on tihedalt läbipõimunud rahvusvahelise süsteemiga.

Kuidas kriis tekkib ja mis on selle olemus? Kriis tekkib siis kui rahavoogude kasv pidurdub ja pöördub langusesse. USA puhul oli esimene suur investeerimispank, mis raskustesse sattus Lehmann Brothers ja kinnisvarasektori laenuandjaid olid juba varem tabanud raskused, mis sisuliselt viisid riigistamiseni. Kuna kasv oli kiire ja tegu on nagu öeldud rahvusvahelise äriga, siis kadus aegamisi kontroll – igaüks teadis küll ise kellele ollakse võlgu ja kes on võlglased, aga võlglaste võlglaste võlglasteni pilk enam ei ulatunud. Majanduse jahtumine tõi kaasa aktsiahindade languse ja seeläbi oli mõju finantssektorile ja investeerimispankadele väga otsene ja tugev. Ühe panga pankrott (meeldetuletuseks: finantsvahendus on globaalselt kontsentreerunud ja ühe pankroti mõju, arvestades summasid, on hiiglaslik) aga paneb raskesse olukorda teised turuosalised ja nii läheb lumepall veerema, võimendudes iga sündmusega veelgi (negatiivne spiraal ehk langustsükkel). Kuna kasumi maksimeerimiseks majanduskasvu tingimustes on mõistlik võimalikult palju raha turule paisata, siis ei ole ka pankadel üleliigseid reserve reeglina (väljaarvatud seadustega nõutav määr). Ja arvestatud on oletuslike tulude taseme jätkuga, ehk ootamatud mittelaekumised (partneri pankrott, klientide raha väljatõmbamine pangast/ettevõttest, mis aktsiahinnad langusesse viib jne) põhjustavad tõsiseid probleeme. Languse tingimusis aga hakkavad kliendid pigem raha välja võtma kui süsteemi sisse panema ning selline käitumine võimendab raskusi veelgi.

Kõige tõhusam on kriisi mõju leevendada võimalikult varases staadiumis – see on aga ka väga raske, kuna langusfaas algab kasvu lõppedes ja pigem algul loodetakse kasvu jätkumisele/taastumisele. Praeguse finantskriisi mõjud ei jää kindlasti piirduma ainult finantssektoriga, vaid omavad mõju ka kõigile teistele majandussektoritele. Mis võib halvemal juhul kui turge (st investoreid) tabab paanika ja kirg müüa, et suuremat kahjumit vältida, lõppeda tõsise pankrotilainega, mis omakorda kasvatab tööpuudust, mis omakorda vähendab tarbimist, mis omakorda süvendab kriisi veelgi. Majandus ongi erinevate väga loogiliste, ent paraku kohati raskestiaimatavate ahelreaktsioonide süsteem. Tugevalt mõjutatud psühholoogiast – kui tekib arvamus, et kasumid vähenevad, asutakse müüma, mis viibki kasumi languseni. Ja vajadus kahjumit minimeerida suurendab müügisurvet veelgi. Külma närviga investori vara väärtus kahaneb ju ka ja piiramatut ooteaega, et väärtpaberihinnad tõusule pöörduvad kellelgi reeglina ei ole (muud kohustused). Selles mõttes on paanikaga kaasaminek indiviidi tasandil suht ratsionaalne, paraku.

Rääkides USA päästeplaanist – riiklik nn rämpslaenude kokkuostmine tekib kahetise tunde. Ühest küljest kes riskib ja kaotab peaks ka ise vastutama, mitte aga maksumaksja raha ei peaks olema see, mis päeva päästab. Põhimõttel, et kasum ettevõtjale, kahjum kõigile. Teisalt aga kui eelmainitud lumepall kiiresti veerema hakkab, võivad tagajärjed olla ettearvamatud ja tõsine kriis tekkida. Viimane variant koos finantside kaotusega, tööpuuduse drastilise tõusuga jne võib aga sellele samale keskmisele maksumaksjale ka rahaliselt palju kallimaks minna kui riiklik sekkumine (USA puhul siis 700 miljardi dollariline). Et on millele mõelda. Kuigi ma ise pooldan riigi minimaalset sekkumist majandusse, on vast ülemaailmse depressiooni ärahoidmiseks mõistlik, et USA sekkub. Eestile on see kindlasti kasulik. Paraku, kui kriisi ei tule, ei saa me ka teada, kui palju abinõust oli abi – võimalik, et oleks ka ilma selleta hästi läinud, samas kui kriis tuleb, siis võimalik, et palju hullem oleks kriis olnud siiski ilma sekkumata. Globaalsed rahavood on nii suured ja hoomamatud, et ennustamine on muutunud äärmiselt raskeks. See osalt ongi majandusteaduse võlu – 100% kindlust pole kunagi, tundmatuid faktoreid on meeletu hulk, aga samas mõjutab majandus kõigi inimeste igapäevast elu.

Head mõtlemist!

Sammas kerkib

Täna siis peaks samba betoonkarkass valmis saama ja üle antama. Et üks sümboolne võit taas "sambalahingus" saavutatud, mis viib lähemale samba lõplikule kerkimisele. Üle jääb veel samba karkassiosa (17m, kuigi oleks võinud olla kõrgem, aga see selleks) klaasblokkidega katmine, risti valmistamine ja paigaldus (ka risti teraskarkass on valmis ja töö peaks toimuma juba klaasiga) ning ümbruse väljaehitamine koos valgustusega, mis aga on juba viimistlusteema. Kahju küll, et sel aastal avamiseni ei jõuta, ent samba kerkimine on iseenesest oluline võit, kuigi mitte nii kiire kui algselt loodetud - võit eelkõige riigi väärikuse ja Vabadussõja võidu (ilma selleta poleks praegune Eesti mõeldav) väärika meenutuse, kui ka psühholoogilise ruumi kujundamise mõttes.